Go where you're celebrated not where you're tolerated: juuli 2017

Kõik muudkui noomivad meid, et blogi täiesti unarusse jäetud. Oleme elu ja tervise juures, aga lihtsalt pole väga millestki kirjutada, nii igav elu praegu :). Oleme endiselt Sydneys ja elame samas kohas. Naljakas on mõelda, et kui siia tuppa kolisime, oli see ajutiselt mõeldud, noh et max paar kuud. Nüüd on peaaegu 7 kuud juba möödas ja midagi pole muutunud :D. On ikka tõsi küll, et ajutised asjad on kõige pikaajalisemad. Viimasel ajal oli meil kodus eriti rahulik elu, sest naine läks järsku kuuks ajaks Filipiinidele ja enamus sellest ajast me meest ei näinud. Kutt ütles ise ka, et tunneb end taas vallalisena :D. Samas kurb, et ta ainult siis elu naudib, kui naine ära on. Aga noh, eks nad ise teavad. Nad on üldse nii kummalised inimesed, et ei jõua ikka ära imestada. Nt see naine on enamus ajast dieedil ja ei söö midagi ning siis jällegi pugib nagu loom. Ehk et ühest äärmusest teise. Ise on medõde ja peaks nagu aru saama, kuidas tegelikult toituma peaks. Paar päeva enne äkkreisile minekut tuli ta töölt koju ja oksendas terve koridori täis. Ise oli wc-st kahe sammu kaugusel, aga miskil põhjusel sinna ta oksendada ei tahtnud :D. Siis nad jälle kisasid teineteise peale ja selgus, et ta polnud terve päev midagi söönud, aga tööl oli mitmel operatsioonil assisteerinud. Väga tore ikka küll, kui nt ise oled opilaual ja siis õde lihtsalt kukub kokku, sest tema on dieedil ja söömata. Vot jah, selline lugu. Üle-eelmine neljapäeval tuli ta reisilt tagasi ja kodune elu jätkub vanaviisi. Üks „huvitav“ seik ka siia: nimelt oleme need 7 kuud siin korteris elades läbi ajanud 4 praetaldriku, 4 kausi ja 4 väiksema taldrikuga. Kuna elame neljakesi, siis oli tihti nii, et nõud juba mustad ja pidi veidi improviseerima (või pesema). Nüüd nädala tagasi said korteriomanikud ka lõpuks aru, et tunduvalt mugavam oleks, kui nõusid oleks rohkem kui inimesi ning tõid IKEA-st uue komplekti. Parem Hilja kui Helju, nagu öeldakse ;).

Kuna meil on talv, siis toimuvad siin ka hooajale vastavad üritused. Nii saigi käidud Snow Expol, kuhu olid kokku tulnud suusakeskuste esindajad peamiselt Austraaliast, Jaapanist ja USA-st. Euroopa oli suhteliselt tagasihoidlikult esindatud, põhirõhk tundus Jaapanil olevat. Seal erinevaid eksponaate külastades saime mõlemad aru, kui väga ikkagi lumest puudust tunneme. Koju läksime suure hunniku reklaammaterjali ning saja ideega, kuhu järgmisena reisida võiks. Maha pole matnud ka seda plaani, et Austraalias lumelauatamas käia. Siis oleksime näinud nii kõrbekuumust kui ka lund. Sydneyst on suusakeskustesse tunduvalt lähem minna ka kui Lääne-Austraaliast, nii et elame-näeme.

Mai lõpust juuni keskpaigani toimus Sydneys iga-aastane valgusfestival Vivid. Selle raames olid kesklinnas paljud majad valgusinstallatsioonidega kaetud ning toimusid erinevad valgusshowd. Käisime Kaupoga ka vaatamas, mida see endast siis kujutab. Väga ilus oli küll. Ja rahvast oli ka tohutult palju. Kuna me läksime eelviimasel õhtul ja tegemist oli lisaks kõigele veel reedega, olime sellega juba arvestanud. Kogenumad teadsid rääkida, et eelnevatel aastatel oli ägedam olnud, aga meil polnud millegagi võrrelda, nii et jäime rahule.

Mis meil siin veel siis vahepeal toimunud on? Nt võibolla see, et ma käin praegu poole kohaga tööl. Ühes esmaspäeval sain agentuurist kõne, et ma olevat kuskile kandideerinud ja tahavad mind paari tunni pärast vestlusele. Kiirelt asjad kokku ja rongi peale. Kohale jõudes oli nagu siin ikka ja enne läks tükk aega mööda, kuni lõpuks pabereid täitma sain hakata. Siin ongi igas agentuuris nii, et lähed kohale, täidada umbes sada ankeeti ja siis räägitakse paar sõna juttu ning ongi kõik. Nii ma siis järgmisest päevast oma liinitöölise karjääri alustasingi. Töö ise on hästi lihtne – panen topsiku lindile, masin kleebib sellele etiketi ning siis tuleb topsikud kasti pakkida. Alguses töötasin koos ühe Poola naisega, kes on seal firmas juba 33 aastat töötanud. Nagu ta ütles, siis tegemist tema esimese ja viimase tööga siin Austraalias, sest järgmise aasta jõulude ajal läheb ta pensionile. See töökoht oli mulle eriti lähedal, rongiga ainult 7 minutit sõitu ja olingi kohal. Siis nad aga kolisid ja nüüd pean bussiga tööl käima. Bussiga liigeldes on siin selline asi, et graafikust kinni ei peeta ja buss tuleb/läheb nii nagu jumal juhatab. Hommikul minnes on õnneks normaalne ja tööle jõuan ikka õigeks ajaks, aga pärast koju minnes olen mitu korda bussist maha jäänud, sest see väljub liiga vara. Selles suhtes eelistan iga kell rongi, aga praegu lihtsalt tuleb bussiga leppida.

Töökaaslasteks on peale Poola naise (Krystyna) veel Yasemin (Austraalias sündinud türklane, firmas u 15 aastat töötanud) ja Aroma (Tongalt pärit tüdruk, seal töötanud üle 6 aasta). Minuga samast agentuurist on seal veel Nigeeriast pärit Sandra, kes tuli alles hiljuti Austraaliasse. Ülemus on Šveitsist päris Peter ja koristamas käib Mauritiuselt pärit Andy. Et väga rahvusvaheline seltskond koos. Kõik peale minu ja Sandra on siin juba aastaid olnud ja on kas juba kodanikud või alalised elanikud. Andyga rääkides tuleb väga tihti meelde reis Mauritiusele ja see, kuidas sealsed elanikud valget inimest nähes kohe raha nuiama hakkasid. Ja no kombeid sellel Andyl kohe üldse pole. Nii mitmel korral on olnud selliseid olukordi, kus ma mõtlen, et normaalne meesterahvas nii ikka küll ei käituks. Kultuurilised eripärasused, mis ma muud oskan öelda. Ahjaa, boss arvas, et ma olen USA-st, sest tema jaoks meenutab mu aksent just Ameerika oma. Mulle valmistas see ikka päris palju nalja :D.

Teisipäeval saab meil viis nädalat ajast, mil lõpuks sponsorviisa avalduse sisse andsime. Aega läks sellega ikka kõvasti, alustasime ju protsessiga aprillis. Nüüd pole aga muud teha, kui vastust oodata. Kaua see aega võtta võib, ei tea keegi. Eriti veel praegu, sest aprillis muudeti seda viisat ja 1. juulil jõustusid mõned muudatused ning arvata võib, et enne seda anti palju avaldusi sisse. Nii et elame-näeme. Kui selle viisa peaksime saama, siis praeguse seisuga koliksime tagasi Perthi. Vaadates aga, mis ilmad seal on, ei tahagi veel minna :D . Tundub, et Sydneys on talvel ikkagi palju parem ilm. Jah, hommikuti on vahel ikka väga külm (1,6 kraadi on siiani kõige madalam temperatuur, mida näinud olen), aga vähemalt ei saja siin vihma eriti. Perthis seevastu ajab üks sajune päev teist taga, kohati kallab nagu oavarrest. Samas, ega kevad ka enam kaugel pole ja siis jällegi seal parem ;).

Käisime täna farmis, kus käru hoiame. Sinna sõites nägime esimest korda Austraalias oldud aja jooksul kaamlit. Teadsime, et kaamleid on siin väga palju ja isegi eksporditakse Saudi-Araabiasse, aga siiani polnud neid loomi kohanud. Lisaks näitas farmi perenaine mulle nende kitsebeebisid ja sain neid isegi kallistada, nii et igati tore päev oli :). Ilm oli ka super, sooja 21 kraadi ja päike paistis. Vot selline talv meil siin.