Siis kui teised
Andrei juures soolaleivapeol olid, läksin mina oma sünnipäevakinki
realiseerima.
Hommikul kell 6
äratus, kiire söök ja teele Sinimägedessesse, mis siis 1,5 tunni autosõidu
kaugusel. Kohale jõudes tehti kiire koolitus, et mis ja kuidas ning et kõik on
super turvaline. Väike jalutuskäik ja olimegi jõudnud kalju servale, kust siis
tuli teha esimene laskumine. Parimat ilma ei oleks osanudki tahta, mäe otsas
ilma pilvedeta ilus ilm ja all orus paks pilvkate.
Esimene
laskumine oli kohe 42 meetrit. Paljude jaoks tuli see üllatusena, kuna omateada
olid nad ennast algajate gruppi pannud ning arvasid, et esimene laskumine on kolm
meetrit. Esimesena laskus üks kutt, kes oli seda ka varem teinud, kuid mingil
põhjusel jäi köide korralik lõtk ja siis ta seal natuke libises ja sabistas ja
kõigil oli elevust palju. Üks tüdruk teatas, et tema kardab ja läheb tagasi.
Varsti jõudis kätte ka minu kord, sättisime seal minu köied valmis ja astusin
siis kaljuservale, et alla vaadata, endiselt valdas rahu. Esimesed sammud
serval ja oli tunda, kuidas põlv värises - nüüd oli juba päris äge. Kuskil 4 meetrit
allpool oli astang sees, kust siis tuli ennast korraks eemale tõugata, rippu
lasta ja jõuda siis allpool jälle seinani. Edasi juba sile sein, kust sai
äratõukamist proovida. Võtsin korraks pausi et vaadata ringi ja nautida vaadet.
Iga tegevuse juures on väga oluline, et nautimist ei unusta. Kui korra ringi
kaedud, tuli siis seda tõuke varianti proovida. Esimene tõuge oli nii arglik,
et ennastki pani naerma. Viimased tõuked tulid juba kenasti ja oli siuke sujuv
languse tunne.
Esimesest
laskumisest jõudsime korra ühele kaljunukile, kus siis vahetasime köit ja
liikusime kohe edasi. Sedakorda laskusime siis juba kalju sisenurgas. Alla
jõudes võtsin teiste kõrval istet ja ootasime seda tüdrukut, kes tulema ei
pidanud. Ta jõudis ilusti ilma viperusteta alla, sõimas natuke oma kutti, et
millesse ta teda mässinud oli ning teatas, et kanjonitesse ta kohe kindlalt ta
ei tule.
Nii oligi
meil juba 70 meetrit laskutud. Väike matk ja olime järgmises punktis. Selle
laskumise lõpus pidi meid ootama üllatus. Üllatuseks oli siis see, et umbes üks
kolmandik laskumisest ei saanud ennast toedata kalju vastu ja tuli lihtsalt
õhus kõlkuda. Paar väiksemat laskumist veel ja oligi ca 200 meetrit laskutud ja
edasi matkasime juba tagasi autode juurde, et siis vahetada asukohta ning teha
lõuna. Kogu see laskumise protsess, kus pundis 7 inimest, võttis aega ligi 4
tundi, sisaldades ka tagasi autode juurde matka, mis kestis ligi tunnikese.
Peale lõunat
liikusime kanjonisse. Selleks võtsime kaasa korraldajate poolt pakutud kalipsod
ning seljakotid. Matk alla kuskil 30 minutit, kalipsod selga ja mööda oja siis
trippima. Teepeal olid mõningad vettehüpped ja lihtsalt ilus loodus. Lõpetuseks
pidime allalaskuma kosest. Sinna läksin esimesena, et filmida teisi. Kosest
laskuda oli väheke keerulisem, kuna kivid libedad ja langev vesi suutis GoProd
koguaeg silmade ette lükata. Eelnevalt mainisin, et üks tüdruk otsustas
kanjonise mitte tulla, kuid lõuna käigus muutis ta meelt ning lõpuks oli tema
see, kes kosest mitu korda alla hüppas. Ta suutis olla oma hirmudest üle,
nautis seda täiega, selgus hiljem arutelu käigus, kui küsisin temalt, et mis
siis nüüd juhtus. Hirmudest tuleb üle olla.
Kokku kestis
kogu see üritus hommikul poole üheksast õhtul viieni. Oli igati hästi
sisustatud päev.
Peale seda
üritust möödusid päevad tööd tehes, kuni kätte jõudis pühade aeg. Kunagi aasta
algul oli plaan Cold Coastile minna selleks ajaks, aga nagu ikka kergitavad
pühad piletite hinda ning meie finantsseis on teinud tugeva allakäigu koos
elukvaliteediga :). Seega jäi see plaan katki ning otsisin hoopis Gumtreest
endale tööd selleks ajaks. Aga neile siin pühad väga tähtsad (paljud siin ju
kiriku lollakad) ja nii ei leidunudki kedagi, kes omale töölist vajaks.
Siis oli
mõtteks, et läheks hoopis kuhugi nelivedu radadele kaema. Sai isegi diffri- ja
käigukastiõlid ära vahetatud lähedal oleval parkimisplatsil :). Sai siis võetud
internet ette, et uurida, kuhu minna ning siis hakkas aina kahtlasemaks muutuma
ka selle ettevõtmise teoks saamine. Nimelt kuna elame 5 miljoni inimesega
suurlinnas, mille läheduses elab veel vast paar milli, siis pühad ei ole kohe
üldse hea aeg minna lähimatesse kohtadesse puhkama. Ei ole suutnud veel lahti
lasta heast inimestevabast Lääne-Austraaliast.
Ega siis
midagi, tuli midagi muud välja mõelda. Reede ja laupäev sai sisustatud surfiga
ja seda üle pika aja. Laineprognoos oli hea ja pettuma ei pidanud. Pettuma
pidin hoopis oma võimetes, sest esimesel päeval võttis üle kahekümne minuti
aega, enne kui lainevööndist välja sain. Ja kui ka välja saadud, siis ühtegi lainet
korralikult võetud ei saanud. Laupäeval oli laine väiksem ja laine vahe suurem
ning välja saamine oli lihtsam ja pesumasinas olemine ei valmistanud enam
sellist ärevust. Kahe päeva kokkuvõtteks pean taas tunnistama, et kõik
surfioskused, mis varem tundusid olevat, seda enam ei ole.
Pühapäevaks
enam head prognoosi polnud ja ega jõhkralt kange selja ülaosa ei oleks vast
väga rõõmus olnud kah, seega sai hoopis suund võetud Sinimägedesse National
Pass matkarajale. Kuna teada oli, et ummikud on ulmelised, sai võetud rong ja
mindud sellega. Kaks tundi ja kohal me olimegi. Juba rongipeatuse lähedalt sai
minna metsa ära ning suunduda koskede ja mägede poole. Teele asusime pool kümme
ja tagasi rongijaamas olime pool kolm. Selle aja sisse mahtus umbes 9
kilomeetrit matkaradu ja kuskil tunnine lõunapaus. Sellel korral olin ka omale
seljakoti selga pannud. Olgugi, et last oli suht väike, siis need pidavad
tõusud ja langused võtsid ikka päris läbi. Selleks, et minna üleöö matkale,
tuleb ikka rohkem trenni teha. Nii saigi päev kenasti värskes õhus sisustatud.
Täna on esmaspäev
ja meil Austraalias on ikka veel püha. Tänase päeva sisustmisega läks kohe
eriti lihtsalt - kuna kätte on jõudmas taas semestri lõpp ning on aeg hakata
esitama iseseisvaid töid. Ehk siis päev arvuti taga. Vahelduseks vaid
iganädalane poeskäik, et kapist ikka midagi süüa leiduks.
Kohe varsti
on Sydneys oldud 4 kuud. Vaikselt olen hakanud ära harjuma ja kohanenud linnaeluga.
Aeg lendab kiirelt ja seda mõnes mõttes tänu koolile, sest kahel päeval nädalas
lahkun ööbimiskohast kell 6.30 ja jõuan tagasi peale üheksat. Ülejäänud päevad
veedan tööl ning pühapäeviti üritab midagi teha. Nii see eluke siin veereb aina
rohkem ja rohkem talve poole.
P.S ma pole
tükk aega nii külma temperatuuriga tööd teinud, uskumatu, kus jõuab ikka tööd
teha :), üleval arvasin, et ma ikka väga laisaks ja nõrgaks jäänud, vist oli
temperatuuril ka väike roll selles.
 |
| Maja ees on Spiderman |
 |
| Lihavõttejänku :) |
 |
| Näide Sydney liiklusest - iga päev on nii |
 |
| Pühadeaegne liiklus on aga selline |
 |
| Sellepärast rongiga Sinimägedesse läksimegi |
