Oh õudust,
oma eelmist posti lugedes on elu siin ikka vist jubejube :). Aga siin on ka
väga palju head, mis jätab need argipäevad varju.
Idas olles olen
pea iga vaba päev surfamas käinud. Jutt käib siis lainesurfist. Olen 6.2 lauaga
sõbraks saanud ning peale saamine ei ole probleemiks ja tihtipeale tuleb laualt
maha hüpata, et mitte kaldasse sõita. Kui te nüüd hakasite ette kujutama midagi
taolist nagu teles näidatakse, siis olete kahjuks valel teel, pigem peaksite
kujutama mind Balti jaama joodikuna, kes üritab teisega kakelda, aga on nii
sigatäis, et enamus energiast läheb tasakaalu hoidmisele ja seda kõike
surfilaual. Täpselt nii kole see välja näebki.
Üks senine
parim surfihetk jääb jaanuari keskpaika, kui sai Geroasse sõidetud, sest laine
oli õigest suunast. Kohale jõudes ja kaldalt vaadates tundus laine suur, kuid
siiski selline, et saab hakkama. Probleemiks aga kujunes valgest veest läbi
saamine, sest mu pardisukeldumine on natuke tahumattu, kui nüüd nii pehmelt
öelda. Aega läks ja välja sain, eks need kosutavad merevee lonksud annavad
jõudu kah. Välja jõudes oli selge, et laine on kenasti kolme meetri kanti. Kuna
hirmul on suured silmad, siis olen hindamiseks võtnud kriteeriumi, et kui
surfar seisab laual püsti laine põhjas ning laine umbes tema kõrgune, siis vast
kõrgust lainel ca 1,5 meetrit ja alla. Igaljuhul laine oli tublisti 2x surfar.
Ja parim kogu selle asja juures oli see, et sain kolm lainet, millest ühega
sõitsin ikka kenakesti pikalt. Tunne oli super. Kui nüüd kuidagi saaks need
bottomid ja cutbackid ka tulema ja veel enne pumpamise selgeks, oleks asi väga
viis. Saaks vähemalt stiilselt crashida.
Kaks korda
on ka purjelauaga vette siin pool maad jõutud. Esimesel korral väga rajude
oludega kuskil rannas, kus väljasaamisega oli raskusi ja välja saades tuli
tublisti kinni hoida, sest puhangud käisid üle 30 sõlme kindlasti. Aga oli väga
lahe ikkagi. Kusjuures purjelaudurid on siin kuidagi sõbralikud. Ju siis pole
neid siin palju ja hoitakse kokku. Teisel korral sai sõidetud Gerroasse, kuhu
oli kena prognoos. Tuult anti hästi, aga siin pool peab arvestama ka laine
suunaga ja kuna see oli vale, siis laine oli max meetrine. Aga see tuulesuund
siin laine suhtes on lihtsalt nii hea, et isegi selle väikese lainega oli väga
fun. Lisaks sai ka üks korralik forwardi katse tehtud, nii et maandudes sai
tehtud veestart ja edasi mindud :).
Rohkem pole
kahjuks siin vabadel päevadel tuult antud, et purjelauaga vette minna. Küll
anti aga tuult ühel päeval lohetamiseks. Siinkohal peab tunnistama, et Perth on
lihtsalt lohe paradiis, aga ülerahvastatud. Kuna pikalt polnud vees käinud,
siis sai võetud rahulikult, mõned backrollid, poppi harjutatud ja vast kõige
kõrgem hüpe hüpatud. See siis juhtus kolme asja kokkulangemisel: kõigepealt
lohe liikumine sai kokku korraliku popiga ja sinna otsa veel kena puhang kah.
Ma juba hakkasin lohe alla tooma, kui tundsin, et ikka veel tõstab ja nii
viisin lohe tagasi ülesse ja uuesti alla. Ja siis tehti kohe väga korralikult
selgeks, miks ei tohi maanduda flati lauaga vette. Nimelt valu läks kannast
põlveni ja nii oli ülim tunne ning vähe murelik nägu mõneks minutiks
garanteeritud. Järgmiseks päevaks oli kõik korras, ootan juba uut sessi.
Jaanuari
viimasel nädalavahetusel sai käidud kohas nimega Newcastle. Kahjuks jõudsime
sinna suhteliselt hilja, kuna Liisa käis tööintervjuul, mis oli täielik ajaraiskamine,
tüüpiline Aussi värk. Õhtul tegime tiiru linna peal, väike vein ja tuttu ära!
Hommikul läksid tüdrukud veel linna uudistama ja mina surfama. Seejärel liikusime Hunter
Valley-sse, mis sellekandi suurimaid ja tuntumaid veinipiirkondasi. Kuna kõht
oli tühi, tuli sööma minna ja mis tunduks parem kui gurmeepitsa. Väljast tundus
see koht lahe, aga seest suht siuke odavamaiguline ja seda oli ka pitsa hind.
No mõtlesime, et võtame riski, sest nälg häiris juba silmanägemist ja gurmeepitsa
saigi tellitud. Pitsa saime, aga gurmeest polnud haisugi. Pitsat tuleb ikka
itaallaselt osta või siis mõnest teada-tuntud kiirpitsa ketist. Aga suvaliselt
Aussilt pitsat osta on sama hea kui nende grillõhtule minna – sai ja liha -
öööäk! Sealt edasi liikusime orgaanilise veini tootja juurde. Degusteerisime ja
võtsime ka mõne magusama variandi kaasa. Ma muidu pole suur veinisõber, aga kui
sulle räägitakse, mis maitsed kus keele osal jne ilus lugu juurde, tundub vein
täitsa joodav. Ja oligi taas päev õhtus ja tuli linna tagasi liikuda.
Korteri suur
puudus on ka see, et ei saa oma autot nokitsed. Oleks vaja mõned asjad korda
teha ning siis saaks ka Sinimägesid uudistama minna, aga küll jõuab. Eks siin
ole palju, mida uudistada, aga kõike ei jõuagi korraga.
Kindlasti
olete aru saanud nüüdseks ja kui ei olegi, siis ütlen ise, et pealkiri ja tekst
ei lähe kokku. Aga te vast harjunud, see ju Eesti ajakirjanduse argipäev :). Aga nüüd randa, on ju laupäev!
