Go where you're celebrated not where you're tolerated: jaanuar 2017

Tööl käimine on ikka üks jube asi, röövib kogu aja ja veel omakorda väsitab ära kah. Nii polegi jõudnud kirja panna, kuidas meie elu siin veerenud on.

Olime siis omadega jõudnud Sydney lähistele. Esimese hooga saime aru, et kiirelt on vaja kärust vabaneda, sest see muutis liiklemise siin jube raskeks. No mõelge ise - kolmerealisel kiirteel sõita mäest ülesse teise käiguga :). Leidsime kärule koha kuskil pooletist tunni kaugusel Sydneyst, ühe talu hoovis ja seda 60 taala eest kuus. Teiseks suureks mureks oli kujunenud ööbimine, kuna meie kui WA-st pärit olime harjunud sellega, et marsid aga karavanparki sisse ja võtad omale koha. Siin olid aga kõik võimalikud karavanpargid, hostelid ja motellid inimesi täis. Ka sellele murele leidsime lahenduse just käru ära viies, sest sealne perenaine soovitas meile tasuta telkimisala kuskil jõe kaldal. Võtsimegi suuna sinna lootusega, et äkki on ikka mõni vaba koht. Tegemist oli Bendeela telkimisalaga, mis oli ilus suur muruplats jõe kaldal koos tualettidega. Kuna plats oli tõesti üüratu, jätkus ka meile seal kohta. Seadsime ennast sisse ja tunne oli päris hea. Mida lähemale jõudis aastavahetus, seda lärmakamks seltskond seal muutus. Üks öö lasti ka umbes kahe ajal ilutulestikku. Kuid magades ei ole see küll asi, mida näha tahaks ja seda kindlasti mitte kahe ajal :).

Oma päevad sisustasime rannas vedelemise ja ringi uudistamisega. Päev enne vana-aasta õhtut saabus meie juurde Ando. Kuna Kiksile Ando seltskond väga ei istu (:D), läks tema järgmisel päeval ära Sydneysse, et koos Hollandi sõbrannadega uus aasta vastu võtta. Ka meie liikusime Bendeelast minema, kuna pidime saama Sydneysse korteri. Levisse jõudes selgus aga, et asjad pole päris nii, nagu algul lubati ja katki see diil jäigi. Otsustasime parkida oma autod Wollongongi ja sealt siis rongiga linna liikuda ja öösel tagasi tulla.

Linna jõudsime täpselt selleks ajaks, et vaadata kella üheksast ilutulestikku; miks kell üheksa, seda ma ei tea (edit: see on selleks, et lapsed ka ilutulestikku näeks). See vaadatud, otsustasime otsida vähe teise vaatenurga, kuid seda oli kahjuks võimatu teha, sest kõik parimad kohad olid juba rahvast täis ja nendele aladele inimesi enam juurde ei lastud. Niimoodi linna peal ekseldes tundus see ööelu siin ikka väga vaikne olevat. Paljud kohad olid juba suletud ja inimesi tänavatel vähe. Otsustasime tagasi minna sinna, kus vaatasime eelmist ilutulestikku. Ka sinna kogunes nüüd omajagu rahvast, kuid vaade oli endiselt hea. Sydney ilutulestiku teeb omapäraseks just see sild, ilma selleta oleks see täpselt samasugune nagu iga teine ilutulestik. Igaljuhul jäime ilutulestikuga rahule. Nüüd rongijaama poole liikudes olid tänavad täitunud inimestega ja oli aru saada, miks enne olid tänavad tühjad - eks ikka oldi kuskil omale koht ilutulestiku jaoks sisse seatud ning alles peale seda siirduti peole või koju. Meie aga suundusime tagasi oma autodesse Wollongongis, kuhu tuli rongiga sõita üle kolme tunni :).

Peale kosutavat und autos liikusime Geroasse, et seal surfata. Mina siis vees ja Ando ning Liisa netis meile ööbimist otsides. Ööbimise leidsime aga alates teisest kuupäevast. Selleks ööks tuli jääda kiirtee kõrval olevasse puhkealasse, kus olime ennegi öö veetnud. Ööbimise saime Parramattasse ja läbi airbnb. Korter rentida oli peaaegu samas hinnas, kui minna hostelisse, aga hoopis parem ja mugavam. Oli aeg hakata asjalikuks, tuli tegeleda cv-dega, uurida töökuulutusi, Ando tegeles oma auto müügiga. Andol oli asjaga päris kiire, nimelt juba viiendal oli tal väljalend suunaga Euroopa. Oligi kätte jõudnud hetk, mill Ando tuli lennujaama viia ning sellega oligi tema Austraalia seiklused lõppenud. Hetkel ei oskagi öelda, kas sellele tuleb veel järg või mitte. Kahjuks autot tal müüa ei õnnestunud ja nii me saime omale ajutiselt väikese Honda Jazz-i. Ta pakkus seda lahkesti ka meile müüa, kuid hetkel ei soovi me omale veel teist autot, sest üritame hoiduda kõikvõimalikest kohustustest, et olla piisavalt paindlikud ja mobiilsed ning ka hinnaklass polnud meile sobiv.

Samal päeval, kui Ando lahkus, kolisime ka korterist välja ning grannyflatti, mille saime samuti airbnbst. Veel ei olnud me kindlad, kus ma tööl hakkan käima, ega julenud mingit pikemaajalist elukohta võtta.

11. jaanuaril saingi tööle. Töö põhimõtteliselt sama nagu kaevanduses, aga palk väga niru, kindlasti mitte sellina nagu ma Sydneys saada sooviks. Kuskilt tuli aga alustada. Töö sain ühe eestlase kaudu, kelle kontakti sain ühelt teiselt eestlaselt. Teisel töönädalal oli mott otsas ning hakkasin kandideerima, et vaadata, mis puusepa värki turul pakkuda on. CV läks teele kolme kohta, millest kahest helistati järgmisel päeval tagasi ja sai ka kohe vestlusele mindud. Esimene, kust helistati, tundus paljulubav – palks 85k aastas pluss penaltyd alustuseks, aga neil oli vaja kedagi kohe täiskohaga palgata, kuid minu viisa seda kahjuks ei võimalda ja nii see katki jäigi. Teises kohas telefonitsi kõik sobis, kuid kohale minnes numbreid ja tingimusi kuuldes tundus asi päris jama. Nimelt igal hommikul pead kella kuueks minema kontorisse, võtma auto ja materjalid ning minema objektile ning alles objektile jõudes hakkab tund tiksuma ja tiksub kuni objektilt lahkumiseni ja siis pead veel auto kontorisse tagasi viima. Tänan ei! Ja selle juures on kõige kurvem, et nende tingimuste juures leitakse omale veel töötajaid.

Plaan oli mul edasi otsida, kuid just samal päeval sain eestlaselt kõne, et kohe-kohe hakkab üks teine töö, kuhu siis vaja puuseppa. Nii otsustasin, et ei kandideeri edasi ja vaatan, mis see uus töö endast kujutab, sest palganumber oli juba väheke meelepärasem. Seniks aga käin oma torutööl edasi. Töötan siis objektil, kus paigaldatakse joogi- ja heitveemagistraale. Töö on lihtne, kuid füüsiliselt kohati raske. Ja kõige hullem on see, et enamus töökaaslased on närvihaiged: kui midagi ei lähe nii nagu peaks, isegi kõige väiksem asi (näiteks autoaken ei tulnud lahti üks päev), siis hakatakse jõhkral kiirustama, tormama, minnakse närvi, jookstakse ringi ja siis vaatad neid inimesi ja meel läheb lihtsalt kurvaks, krt see on ju kõigest töö, võta hetk, tõmba hinge ja mõtle, aga miks mõelda kui saab ropendada ja oma energiat raisata. Ja selle põhjalt on meil paarimehega ikka korra nädalas korralik kisma. No ma lihtsalt ei taha teha ühtegi üleliigset liigutust ja seda eriti siis, kui kuuma üle 40 ja seda seal ikka ette tuleb, kuna objekt asub lääne-Sydneys, mis on üks jubeda kliimaga koht. Kuum ja niiske ja kui ka briis tekib, siis tuleks kuuma nagu puhurist. Ja need kuradi idakaldurid muud kaevanduses ei jahunud, kui hea ja mõnus kliima neil siin idas on. No jah, kui töötad ülevel läänes ja puhkad all idas, siis voibolla tundubki nii. Aga no töötegemiseks on see koht ikka veel hullem, sest see kuradi vihm segab ka veel kogu aeg ja siis on veel mõni päev, kus on pilves, aga 40 sooja. Ja arvate, et see on hea, ei see ei ole hea :).

Aga jah, tööl käia on ikka eriti kass hetkel, sest möödunud aastal ma käisin tööl vaid neli kuud ja ülejäänud aja kas puhkasin või nokitsesin oma projekte, ühesõnaga elasin sellist elu, mida olen alati tahtnud elada. Ja nüüd peab väikese palga eest tööl käima ja elama kohas, mis üldse ei istu. Aga no kannatame veel, kes kaua kannatab, see kaua elab. Aga kui tunned ennast halvasti, siis tuleb midagi ette võtta. Kuna see uus objekt on veninud, tuleb taas kandideerimine ette võtta, leida uus töö ja kolida normaalsesse kohta.

Hetkel elame korteris. Olgugi, et tegu on luksuskorteriga ja majas jõusaal, bassein, saun ja tenniseväljak, on suur soov siit minema saad. Tunne on nagu oleks vabakäigu kana puuri elama pandud. No ei oska ühtegi asja välja mõelda, kuidas vaba aega siin sisustada muudmoodi kui välja minemisega. Aga mida ma maksan siis 400 nädalas toa eest, kui vabal ajal tahad kohe kodust välja minna...

Tuli selline mõnus eestlaslik postitus. Tegelikult mul on lihtsalt kahju nendest suurlinna inimestest, kes elavad siin ainult sellepärast, et siin on raha. Kui sul on juba PR viisa ja sa räägid, et mujal pole võimalik elada, siis ei ole see kellegi teise süü, kui ainult inimese enda, nagu enamus asju on inimeses eneses kinni. Aga meil on siht selge, mul tuleb leida uus töö, mis on nii rahaliselt motiveeriv kui ka väljakutset pakkuv (puusepp on hea küll, sest mis puusepp mina nüüd olen) ja vast isegi kõige tähtsam, kolida majja elama.