Mõtlesin, et täna on õige aeg blogi kirjutada, sest meil
siin praegu kuumalaine ja välja eriti ei kipu. Hetkel on kell 14.30 ja õues on 42.7
kraadi. Homme on ka veel väga kuum ja siis neljapäeval kõigest 23 kraadi. Et
jah, selline imelik kliima.Aga noh,
Kaupol on Queenslandis veelgi kuumem, nii et ei tohi siin kurta midagi.
Kes veel ei tea, siis Kaupol on nüüd kool lõpetatud ja ta läks
kaevandusse tööle, sedapuhku Queenslandi sellisesse väiksesse kohta nagu
Cloncurry. Elanikke seal u 2700 ja kliima poolest vist kõige õudsem koht, kus
ta senini olnud on. Aga eks ta kirjutab millalgi ise täpsemalt.
Kaevandusse tööle minek on ka põhjus, miks meie algne plaan
detsembris tagasi Perti kolida vett vedama läks. Nüüd siis uus plaan – 11.
jaanuaril kolime Brisbane’i või Sunshine Coastile ehk Queenslandi. Nii et
varsti oleme juba kolmes osariigis elanud, viis veel jäänud :D.
Aga aitab nüüd Kaupost, kirjutan parem, millega ma vahepeal
tegelenud olen. Mingi aeg tegin päris palju liiklusreguleerija tööd, sain isegi
nädalaks tööauto, millega ringi kimasin. Paaril korral tuli auto ka hommikul
kontorist võtta ja pärast tagasi viia. Vahelduseks päris huvitav. Siis tuli
sellega pikem paus, aga õnneks sain
teise agentuuri kaudu tööd (see sama agentuur, mille kaudu topsikute tööd
tegin). Tegemist siis õllevaatidele käivatele suurtele plastikust korkidele
kujunduse printimine. Keeruline seletada, aga põhimõtteliselt nägi see välja
nii – korgid tuli panna ringiratast käivale masinale, mis siis teksti peale
põletas. Piltidelt on paremini aru saada :). Selle tööga alustasin oktoobris
ning tegin vastavalt oma lubatud tundide arvule ehk poole kohaga. Pärast
esimest päeva mõtlesin küll, et tagasi ei lähe, sest see on megaigav töö ja
terve päev tuleb ühe koha peal istuda, aga samas on raha ju vaja, lisaks töökoht
kodust vaid 7 km kaugusel ja nii ma seal jätkasingi. Kuna Kiks oli tagasi
Sydneys, siis sebisin tema sinna tööle, sest seal oli vaja kedagi, kes saaks
täiskohaga käia. Nii ta oktoobri lõpus mu rolli üle võttiski, ma käisin
vahepeal teda asendamas, kui ta veinitehaste intervjuudel käis. Paaril korral
olime mõlemad koos ka tööl – tema tegi korkidele kujundust ja mina aitasin
muude asjadega. See firma toodab kõik Rhino katuseraamide plastikust ja kummist
osad, mida siinpool maakera kasutatakse ja neid ma meisterdada aitasingi.
Vahepeal tegin jälle natuke liiklusreguleerimist ja ühe
päeva ka aedniku tööd. Detsembri alguses sain agentuuri kaudu taas uue töö,
sedapuhku siis õllepoodi. No päris täpselt ma aru ei saanud, milles töö
seisneb, aga pidi lihtne olema ja palk oli ka hea. Kohale minnes selgus, et
minu ülesandeks saab olema õllepakkide komplekteerimine. Pidin tegema kastid ja
sinna sisse erinevad õlled panema – lihtsamaist lihtsaim. Paaril korral tuli ka
puidust alusele tehtud kinkekomplekte tsellofaani sisse pakkida. Tööpäevad olid
4-5 tundi ja paar korda nädalas. Aeg läks seal kuidagi eriti kiirelt ja
kolleegid olid toredad. Kui kuuldi, et olen eestlane, siis pandi kõlaritest eesti
muusikat mängima, Taukarit ja Lennat jne. Nii et jah, kokkuvõttes oli seal
tore.
Eile oli selle aasta ja võibolla ka Sydneys oleku viimane
tööpäev, sest paljud firmad on 22. detsembrist 8. jaanuarini suletud, nii et
abikäsi ei vajata. Ja 11. jaanuari hommikul võtame juba suuna Brisbane’i poole.
Aga eks näis, tegemist ikkagi Austraaliaga ja siin pole midagi kindel.
Sydneys olles olen teinud kuute erinevat tööd:
liiklusreguleerimist, koristust, topsikute liinitööd, korkidele kujunduse
printimist, aedniku tööd ja õllede komplekteerimist. Nii et peaaegu nagu Hunt
Kriimsilm juba :D.
Kuna Kiksil lõppes see korgi töö juba eelmine neljapäev ja
mõlemal vaba aega palju, siis tegime plaani, et lähme Melbourne’i avastama. Ostsime
rongipiletid ja broneerisime AirBnB kaudu majutuse, nii et neljapäeva õhtul
siis minek. Kolm päeva veedame Melbourne’is ja pühapäeva õhtul rongiga tagasi.
Detsembri alguses läksid korterikaaslased kuuks ajaks
reisile, nii et Kiks kolis meile. Kuna Kaupo kaevanduses, siis ruumi siin
jagub. Nii et kes tahab Sydneysse aastavahetuse ilutulestikku vaatama tulla,
mis muide pidi sel korral eriti suurejooneline tulema, siis mul diivanile veel
inimesi mahub :D.
Vahepeal oleme Eestist päris mitu pakki saanud, iga pakk
head ja paremat täis. Kui mingi aeg ei söönud magusat eriti üldse, siis nüüd on
külmkapp šokolaade ja komme täis, lisaks veel piparkoogid. Nii hea on, aga pean
jälgima, et Kaupole ikka ka jääks :D. Ta pidi kaevandusse kaasa võtma, aga
loomulikult unustas. Ita ja Siimu saadetud meepakk oli seekord läbi raskuste
kohale jõudnud ning pakki avades oli topsik katki ja kõik kohad mett täis.
Õnneks väga palju siiski raisku ei läinud.
Eelmisel nädalal vahetas Kaupo meie maasturil
sumbutisüsteemi ära. Uus oli juba ammu tellitud ja olemas, lihtsalt polnud
eelnevalt aega, et seda paigaldada. Kuna nüüd oli aga teada, et ta läheb
kaevandusse ja tagasi tulles kolime kohe ära, siis pidi selle töö lõpuks ette
võtma. Õnneks saime seda teha kohas, kus käru hoiame. Kortermaja ees seda ei
tee ja mehaanikule polnud ta ka nõus maksma, sest siin tunnihinnad nii kallid,
pealegi oskab ta seda ise teha. Nii me siis teisipäeval maale sõitsimegi ja
kõigest 6 tundi hiljem oli uus sumps paigas :). Tiimitöö sujus meil hästi,
varsti saan mehaaniku abiliseks tööle minna :D. Järgmisel päeval läksime
Teslaga proovisõitu tegema. Kihvt auto see Tesla ikka. Sõitsime Model S 100D-ga,
õigemini Kaupo sõitis. Ruumi oli autos palju ja mugav oli ka, kiirendus oli
väga hea. Eriti kihvt oli muidugi autopiloodi peal sõita – istud roolis, käed
vabad ja auto ise sõidab. Rida pidi ka auto ise vahetama, aga meil see ei õnnestunud.
Kuna auto on palju ettevaatlikum kui inimene, siis pidigi see eriti linnas
keerulisem olema. Sama lugu parkimisega – teoorias pargib ise, aga selleks
peavad eeltingimused täidetud olema, nii et see meil ka ei õnnestunud. Muidu
oli igati äge kogemus. Lisaboonusena veel Teslast saadud Capi mineraalvesi
(Capi on Kaupo aussie nimi, nii et see vesi sobis nagu rusikas silma auku). :)
Rohkem vist polegi millestki kirjutada. Ahjaa, meil siin
mangohooaeg ja seda saab ikka isuga pugitud. No lihtsalt niiiii hea on.
Viisat ootame ka endiselt. Nüüd 20. detsembril saab 6 kuud
täis, aga meie agent ütles, et hetkel võtab selle viisa saamine u 10 kuud. Nii
et ootame aga edasi.
Väravavalvur :D
Working hard or hardly working?
Tööl
Minu tööauto
Tööl
Jälle tööl
Objektijuhi koer tööl
Korterikaaslaste fotod, mis kogu aeg alla kukuvad
Korgid enne
Korgid pärast
Katuseraamide jaoks
Kiks teeb tööd
Eriti magus pakk
Sain endale lemmiklooma ;)
Tegin Kiksile pesa
Jacaranda puu
Motokoer
Eriti bling
Tsikkel vee peal sõitmiseks
Robbie Maddisoniga
Sain autogrammi :)
Roheline maja Sydneys
Mango hullus
Vot sellise sõnumiga šokolaad :)
Kell 4 hommikul rongi ootamas
Sydney ilus loodus
Aedniku tööauto
Aedniku tööauto
Õllede komplekteerimine
Teise nurga alt
Mehaanik tööhoos
Tutikad
Uus süsteem
Vana sumpsi eemaldamine
Capile Capi vesi :)
Ranna kunn @ Bondi Beach
Vot sellist reklaammaterjali leiab postkastist kogu aeg
Nüüd sai läbi kõige pikem paus meie blogis. Põhiliselt ei
ole kirjutanud sellepärast, et on olnud parematki teha.
Ei saa nüüd öelda, et ülimalt lõbus on olnud, aga kiire küll.
Päris palju aega on raisatud tööl käimise peale, ummikus istumisele ning palju
aega on ka kasulikult veedetud, nimelt õpitud ja loetud – see aasta vast loetud
rohkem kui elu jooksul kokku :).
Tööl on sujunud suhteliselt hästi: olen olnud puusepp,
siis väikesel renoveerimisel töödejuhataja ja augustist saati katuseid tehtud.
Sellega koos on ka palganumber kasvanud, aga päris soovitud numbrini jõudnud
veel pole. Kahjuks pidin kõige huvitavama ja väljakutsuma võimaluse ära ütlema.
Nimelt pakuti ühes ehitusettevõttes, mis spetsialiseerus angaaride ehitusele,
töödejuhataja kohta. Selle äraütlemisega oli üldse üks tore lugu, mis kirjeldab
hästi minu Austraalia elu.
Kui olin renoveerimisel töödejuhataja, helistas selle ettevõtte
boss, kes mind sponsoreerib ja ütles, et septembri alguses lähevad suured tööd
lahti Perthis ning oleks väga hea, kui ma õpingud Perthi üle tooks ja seal
tööle asuks. See toimus juuli viimasel nädalal. Saigi agendiga ühendust võetud,
et ta mulle Perthi kooli vaataks ja rääkisin koolis asjad läbi ning hakkasime
juba vaikselt pakkima. Oli kohe päris hea meel, et saab siit sitaaugust minema.
Sai ka juba renoveritava maja omanikule öeldud, et olen tema juures kuni 20.
augustini ja siis panen Perthi. Järgmise päeva õhtul tuli aga taas Perthist
kõne, et asjad nii, et neil uus koostööpartner Sydneys ja kokku vaja ajada 10
meest ja minna katuseid tegema. Ma ju kõva katuse proff :). Et palk saab olema
korralik ja boonused meeste pealt jne. No see ongi see, mida ma otsin, et siis
kui ma tegelen kasulike asjadega (reisimine, surf, autode mutta uputamine,
tsikliga sõitmine, enese arendamine jne), siis rahavoog ei peatu. Mõtlesin,
kaalusin ja arvutasin ning perspektiiv tundus selline, et sellistes tingimustes
võib isegi Sydneys elada. Kuna Sydneys tööjõupuudus, siis kümmet meest kokku ei
saanud, aga saime objektiga pihta hakata ja nii me Sydneysse jäimegi. Algus oli
metsik ja tundus, et varsti läheb väga hästi, mingil hetkel oli meie kaudu New
South Walesis tööl üle kahekümne inimese ja seda kõike vaid kolme nädalaga. Aga
siis nagu Aussis ikka hakkasid kõikvõimalikud komplikatsioonid, ühest küljest
selletõttu, et areng oli metsik ning teisalt selle tõttu, et lubadused ja
tegelikkus uue koostööpartneri poolt ei langenud kokku. Hetkel oleme jõudnud
nii kaugele, et enam neile töötajaid ei muretse ja laseme neil, kes veel nende
kaudu tööl on, objektid lõpuni tiksuda. Kuna nendepoolsed lubadused sai ka
edasi antud töötajatele, siis töötajate silmis jäime lolliks meie ja sellist
mainekahju ei saa endale lubada. Hetkel teen ise katustel tööd ja otsin inimesi
kaevandustesse Lääne-Austraalias.
Mingil hetkel sai tööl käidud ca 60 tundi nädalas,
lisaks veel kahel õhtul koolis ning kodus ka õpitud, et kooliasjad tähtaegadeks
valmis jõuda, siis ega midag väga teha muud ei jõudnudki. Olgugi et sai tööd
tehtud ja muud väga midagi, siis võiks ju arvata, et rahaliselt läheb hästi,
aga kahjuks see nii pole. Eks ühest küljest see linna elu, teisalt kulutused viisale,
sitt palk alguskuudel Sydneys ja koolimaksed jätavad oma jälje ning
eesmärkidele lähemale jõudmine ei lähe nii lihtsalt kui loodetud. Elab ära, aga
mis elu see on :).
Natuke siis ka elu paremast poolest. Vahepeal käidud
poolaka ja mehhiklase sünnipäeval. Poola sünnipäev oli siuke Eesti sünnipäeva
moodi - korralik laud kaetud, viina ja muudki meelepärast. Sünnipäeva lõpuks
oli poolakas end soomlaseks joonud (Polish was finished, aga ta ise ütles
Finnish ja siit ka see nali, kes aru saab) ja saigi koju minna. Mehhiklase
sünnipäeval pakuti tequilat õllega ning makarone. Kui küsisin shoti, sidruni ja
soola kohta, siis selle peale öeldi, et nii juuakse sitta tequilat ja anti hoopis
tops tequilaga ja pudel õlut. Sünnipäev oli lõbus. Jama oli vaid see, et kui
inimestega suhelda tahtsin, siis pidin vastu seina toetama ja põlvedest
kõveraks laskma, sest mehhiklased on ikka mega lühikesed.
Kõige ägedam sündmus on olnud vast lumelauaga sõitmas
käimine. Plaan oli olemas juba ammu, aga polnud seda õiget hetke. Ja siis ta
tuli, esiteks lumetorm ja teiseks talvehooaja lõpp koos soodukaga. Lumetorm lõppes
aga kahjuks liiga vara ning päris puudrit ei saanud, aga rajad olid korralikud
ja kurta ei saanud millegi üle. Vabalt võrreldav Årega Rootsis. Kusjuures
lumeolud olid paremad, kui meil Åres käies. Ja muidugi sooduspakkumine: nimelt
on kolme päeva mäepilet siin kuskil 300 AUDi, aga me saime ööbimise koos
lauarendi ja kolme päeva mäepiletitega 360 AUDi eest. Kõik oli väga basic, aga
ega väga vahet ei ole, kus sa ennast küllili viskad. Kõige suurem mure oli
rendiriietega, sest need olid ikka korralikud kaltsud, jope nagu veneaja
puhvaika vatiiniga ning püksid umbes samad. Muidu polekski nii hull, aga ma
kodus just vaatasin oma tsikliriideid ja mõtlesin, et võtan rendist ikkagi
riided, saab korralikult hingavad ja vett mitteläbilaskvad, aga võta näpust. Üks
kutt meie seltskonnast ostis omale uued asjad, sest asi oli ikka päris hull,
just sellepärast, et need riided ei hinganud ega pidanud ka vett.
Meiega oli kaasas üks Lõuna-Eesti kutt, kes eluaeg
mägedes käinud ning suuska ja mägiratast sõitnud. No ja vot tema oli ikka siga
kiire, mina talle järgi ei jõudnud ja umbes poole mäe pealt teda enam ei näinud
kah.
Kuna talv on üldse selline uimane aeg, sest külm, siis
ega väga midagi teha ei tahtnudki. Aga nüüd on vaikselt suvi tulemas, päevad on
pikemad ja temperatuurid küündivad heal päeval 30 kraadini ning see annab
energiat, et rohkem liikuma hakata. Oleme käinud Sydney lähedal paaril korral
telkimas, matkaradadel kõmpimas ning natuke ka 4x4 radu sõitmas. Küll on ikka
hea linnast välja saada, lõket teha ning uusi kohti avastada. Eriti äge oli
möödnud kord, kui kaart oli tegelikkusega võrreldes täiesti vale ning teede
tähised puudusid.
Aega-ajalt jõuab ka surfama. Kajuks mitte nii tihti kui
tahaks, küll pole endal aega ja siis pole jälle lainet. Tuulest ma üldsegi ei
räägi. Purjelauad on mul mägedesse käru peale ära pakitud ning ootavad aega,
kui ükskord siit kandist minema saab. Lohetamas sai nüüd lõpuks käidud. Kui muidu
mure see, et prognoos on palju optimistlikum kui tegelikkus, siis seekord oli
vastupidi ja sõita sain napid pool tundi. Tuul oli 20 kuni 30 knotti ja lohe
oli 12 ruutu. Vahepeal pidi vees pause tegema, et oodata, millal puhang üle
läheks.Teised samal ajal sõitsid 7 kuni
10 ruudustega :).
Augustis sai aga ummikutest kopp ette ja läksin ostsin
endale tsikli Triumph Street Triple. See andis linnas ringi liikumisele hoopis
teise tunde ja igale poole jõudis palju kiiremini. Kahjuks on aga lugu selline,
et praegusel objektil tööriistu hoida ei saa ning tsikkel seisab garaazis.
Mõtlete, et lahe, et saab vahemalt nadalavahetuselgi sõita, aga kahjuks mitte. Üks
nädalavahetus tahtsin minna mägedesse sõitma ja läksimegi, aga liiklus tihe ja
mente igal nurgal kiirust mõõtmas. Muidu ei pane siin politseid väga tähele,
aga kui lähed kurvilistele teedele, siis seal neid ikka jagub ja mitte vähe.
Mägedes on paar teed, mille jaoks tahan eraldi paar päeva nädala sees vabaks
võtta, et neid siis sõitma minna.
Kooliga olen jõudnud peaaegu lõpusirgele, vaja on teha
veel kaks viimast ainet ehk siis veel kuus nädalat. Ei tea, mida siis küll teha
selle järgi jääva ajaga. Siis ei hoia mind siin Sydneys enam miskit ning eks
siis paistab, mis elu toob. Äkki tuleb jälle uus klient Sydneys... loodetavasti
mitte :). Rääkides sellest, siis just paar päeva tagasi sain kõne, et kas ma Melbournei
ei saaks minna. Loodetavasti on sinna juba keegi leitud selleks ajaks, kui ma
valmis liikuma olen.
Hetkeseisuga on Port Hedland parim koht, kus siiani elatud
Austraalias, muidugi jaanuar kuni aprill tuleks sealt küll eemale hoida, suve
tõttu. Hetkel Sydneysse ka suvi tulemas ja lühkarid juba ligi kuua aega jalas
olnud. Peamine on see, et päevad on pikemad ja peale tööd jätkub aega muukski
kui tubasteks tegevusteks, eriti hetkel, kus tööl vaid 40 tundi nädalas ja 12
tundi ummikus.
