Go where you're celebrated not where you're tolerated: jaanuar 2016

Puhkust hakkasime ootama juba nii umbes juunist, kuid kuhu, kuidas ja kauaks puhkama läheme, muutus kogu aeg. Vahepeal oli isegi oodata Eestist kaaspuhkajaid, kuid eks nüüd siis pikemalt, kuidas asjad kulgesid.

Mingil hetkel tõesti oli Erikul plaan meile külla tulla nii kolmeks kuuks, et siis WA-s väheke tuult nautida ja siis edasi idakaldale trippida ja sealset elu ja olu vaadata. Kuid õnneks ta ei tulnud. Kui et miks õnneks, siis sellepärast, et tuli kaevandustöö ja kõik taaskord muutus.

Vahepeal on siis kõvasti tööd rabatud ja nii sõrme otsaga ka puhatud. Töö tegemise kõige hullemaks osaks osutus viimane vahetus. No ei olnud enam seda tunnet, et tahaks tööd teha. No eks selles süüdi ka see, et kogu aeg muutus see viimane tööpäev, siis hakkasid ka kaastöötajad kassima ja lõpus tuli veel ka üks korralik shutdown töö. Shutdown siis tähendab, et mingi osa pannakse kaevandusest seisma ja siis mingi kindla aja jooksul tuleb teatud tööd lõpule viia. See kestis kolm päeva, kus siis tempo oli selline, millist ma varem polnud kaevanduses näinud ning tööpäeva pikkus oli nii mõnus 14 tundi.

Ja lõpuks jõudiski kätte 10. detsember, kus siis hommikul astusin bussile, et sõita Karratha lennujaama, et lennata Perthi. Liisa tuli järgi järgmisel päeval. Plaan oli siis kätte saada uus puri, natuke asju ajada ja siis taas ülesse sõita, et panna valmis auto ja asjad, et siis puhkama sõita.

Esimesel paaril päeval sai hooga tööd tehtud masina kallal, kuid siis hakkas tuul puhuma ja enam peale lõunat tööd teha ei saanud. Kuid ei hullu, sest jäime maha oma esialgsest plaanist vaid ühe päeva.

25. detsembri hommik oli see kaua oodatud hetk, mil sai puhkusega alustatud. Esimene päev oli kohe korralik 800 kilti sõit, et jõuda Exmouth-i. Ööbima jäime Cape Range rahvusparki. Järgmine päev oli plaan kohe Coral Baysse edasi liikuda, kuid hommik oli tuuline ja prognoos näitas, et peaks veel päeva peale tõusma, nii et otsustasime veeta päeva Sandy Bay-s ning siis alles õhtuse mõõnaga oja ületada ning siis kuhugi telkima jääda.

Tuult jätkus vaid Liisale, kuid kosutav puhkusepäev oli igati mõnus. Asjad pakitud, sõitsime ojani, kontrollisime üle põhja, vaatasime välja trajektoori ning üle me sõitsimegi, kuid vastaskalda tõusule jõudes suri auto välja. Kiire käivitus ning korra veel edasi, ei mingit liikumist, vaid vajumine allapoole, tekkis väike hirm, sest tõus oli ju tulemas. Auto tundus ka kuidagi jõuetu ning lähemal vaatlusel selgus, et väga oluline nüanss oli jäänud kahe silma vahele - nimelt oli kässar jäänud peale. Võtsin siis kässari maha, tagurdasin ning siis uue hooga kenasti läbi. Kuid rõõmustasin liiga vara ja jätsin auto seisma väga pehmesse liiva, mille tõusud-mõõnad olid sinna kokku kuhjanud. Auto taas kinni, ei edasi ega tagasi vaid allapoole. Tuli võtta välja maxx trackid ja natuke kaevata ning ei mingi probleemita me väljas olimegi. Ning siis veel viimane katsumus läbi liiva ja edasi juba telkimiskohta otsima. Vastaskaldal vaatas meie toimetusi üks kohalik ning siis tuli uurima, et kas rasked olud, et maxx tracke läks vaja. Vastasin ,et olud head, aga juht on kohe eriti osav meie autol. Ta lasi rehvid 10 PSI peale ning koos käruga, kus paat peal, sõitis ta kogu sellest jamast nagu ei millestki läbi. Mul on veel arenemisruumi :).

Telkimiskoht leitud, tuli teha kiire söök ja siis tuttu ära. Enne magamaminekut „ründasid“ meid veel väikesed hiired, kes lõpuks väsisid ja ka magama läksid. Hommikul taas teele. Ja järgmiseks peatuseks Coral Bay ja siis Carnarvon. Kuid enne Coral Baysse jõudmist otsustas auto laguneda. Vilkuma hakkasid armatuuri tuled ja selge oli see, et tegemist laadimisprobleemiga. Kuna kogu läbitud tee ca 100 km-i oli olnud korralikult treppis, lootsin et tegu vaid lahtise juhtmega. Oligi nii - nimelt akult tulev juhe suunaga salongi oli nii mäda, et oli isolatsiooni sees pooleks läinud. Easy fix ja edasi. Lootsime teha väikse ujumise Coral Bays, kuid Sandy Bay päike oli teinud oma töö ning väga päikest ei tahtnud enam näha.

Õhtuks olime ilusti Carnarvonis. Algne plaan oli siit edasi liikuda Gnaraloo-sse, parimasse down the line kohta minu arust, kuid tuule puudumise tõttu sai valitud järgmiseks sihtkohaks hoopis Steep Point, mis siis ühtlasi Austraalia kõige läänepoolsem tipp.

Sõit sinna võttis terve päeva, millest ca 200 km-i oli mööda kruusa- ja liivateid, ning mille läbimiseks kulus ca 4 tundi. Sõit oli äge ning koht ise oli veelgi ägedam. Eriti kui kaljudel jalutades tõmmatakse välja nii umbes 10 minuti jooksul kaks nii meetrist Spanish Mackrelli. Kuna me omale sinna telkimiskohta ei broneerinud siis saime vaid jääda üheks ööks.

Järgmise päeva sihtmärgiks oli Coronation Beach. Kohale jõudes selgus, et kõik telkimiskohad on täis ja nii tuli siis minna omale otsima kohta kuhugi ranna äärde alale, kus telkimine keelatud. Järgmised kaks päeva olid surfipäevad ning edasi sealt juba Geraldtoni, kus tuli vastu võtta uus aasta.

Majutasime ennast karavanparki ning hakkasime ootama uue aasta saabumist, püüdes enne keskööd mitte magama jääda. Koos meiega oli kogu pargis veel üks seltskond, kes suutis uue aastani üleval olla, kõigil teistel oli jumala savi ja magasid rahulikult. Ka linn oli täiesti välja surnud. Järgmine hommik tegime linnas hommikusöögi ning tutvusime kohalike randadega.

Nii veetsime kolm ööd Geraldtonis, kus päeval tegelesime logelemise ja surfiga selle õiges mõistes siis. Edasi viis meie tee Perthi.

Perthis sai kohtutud kõigi seal pesitsevate tuttavatega ja peale seda võetud suund Albany-sse, et siis näha Liisa farmiperet. Meil läks nii hästi, et just oli ka Anthony farmist Albany-sse tulnud, et siis kalale minna. Mina käisin kaks päeva kalal ja Liisa ühe. Esimene päev käisime kalda lähedal, kus siis püük toimus nii 20- kuni 60-meetri sügavuselt. Mina jäin päevaga rahule, aga Anthony ütles, et ta ei mäletagi, millal viimati nii kehv saak oli. Kahe peale viis kala.

Järgmine hommik taas 3.45 äratus ja merele. Sihtkohaks kanjonid 50 km-i kaldast. Teekond sinna võtis aega natuke üle tunni. Püügikoha olime välja valinud eelmisel õhtul merepõhja kaarte uurides ja määranud mõned koordinaadid, kus nagu kala võiks elada. Välja valisime kaks kohta. Suured kraatrid keset suhtelist tasast ala. Ookean oli siin rahutu nagu ikka. Ka kala oli rahutu ning hakkas kohe võtma. Ei kulunud kaua, kui esimene söögikala oli paadis, püüdjaks loomulikult Liisa. Minul nagu ikka vedas haidega. Ei jõudnud neid äragi lugeda, palju neid paadist läbi käis. Mingik hetkeks oli meil kätte saadud üks Blue Eye Trevella ja 8 Hapukat. Tegime siis viimase katse ja diiliga, et kui kellelgi näkkab, kerime mõlemad ülesse (korraga saavad püüda kaks inimest). Asi selles, et ühte liiki kala võib olla vaid 3 tükki inimese kohta ja siin riigis ei taha keegi rohkem püüda, kui lubatud, mitte nagu Eestis, kus kõigil jumala savi, peaasi et saaks selle kala ikka ära süüa ja mida rohkem, seda uhkem. Kuid läks nii et kohe kui rakendused põhja jõudsid, olid kalad otsas ja mõlemal. Lootus oli, et äkki ühel on hai, kuid ei, mõlemal duublid Hapukat. Ega siis midagi, tuli leida keegi, kelle limiit polnud veel täis ja neile see kala anda. Võiks ju tagasi lasta, aga ei saa, kuna see kala tulnud nii 300-400 meetri pealt, kus rõhk tunduvalt suurem, siis juba ülesse jõudes on nad peaaegu surnud.

Aeg Albanys möödus kiirelt ning peagi tuli tagasi Perthi minna, et külastada hambaarsti ja minna vastu Andole. Esimese asjana arstile. Sellist teenindust pole mina varem näinud. Kaks inimest korraga kättpidi suus, ise vaatad rahuga telekat. Kõikidest jamadest suus tehakse pildid ja osadest ka röntgenid, seejärel arutab arst sinuga kõik ohud ja tähtsuse järjekorrad läbi. Kuna minu korraldus arstile oli, et teeme korda need, asjad mis vajavad tegemist kiiremas korras, kuna varsti lähen Eesti ja seal ravi nii 10 korda odavam, siis arst nii ka tegi ja ütles, et märtsini peavad mu kikud kenasti vastu ja kui mitte, tule meile tagasi. Muidugi kogu selle vaatuse eest, mis kesti tubli pool tundi võeti 279 taala. Iseenesest ei olnud nii hull, sest olin suuremate kuludega arvestanud, kuid samas vaid vaatluse eest ikka tore hind küll.

Edasi kiiruga lennujaaama. Ja seal ta siis oligi - härra Eduun isiklikult. Pole tükk aega nii valget meest oma silmaga näinud. Miks Eduun, seda võite talt endalt küsida, no see on meile ikka jõhkralt nalja teinud. Võtsime ta peale ja viisime karavanparki ja siis ikkagi Aussi kombel burksi sööma. Õhtul sai siis muljetatud ja Ando igasuguse infotulva alla maetud. Tagantjärgi mõeldes sai ta vist vähe ära ehmatatud. Ausalt öeldes on jube kade tunne hetkel, sest Andol saab olema väga lõbus, endalgi meeles need esimesed kuud Aussis. Nagu te loodetavasti teate, siis elu algab alles väljaspool mugavustsooni. Põnevaid seiklusi talle Aussis!

Ja oligi aeg lahkuda, viisime Ando hostelisse ja jätsime ta nüüd omapead. Enne linnast lahkumist läksime vaatasime ka Marko üle, et kuhu ta ennast sisse seadnud ja millega tegeleb. Kuna jäime õlut jooma ja lobisema siis õnnestus meil ka Margit ära näha. Nii saigi kõik sõbrad üle vaadatud ja kell kümme õhtul Hedlandi poole teele asutud.

Teel olid aga mõningad sekeldused. Nimelt otsustas taaskord akult tulev juhe otsad anda ning tuli hommikul kell viis seda remontida ning siis kuskil poole seitsme paiku ratast vahetada. Sealt aga läks juba lepase reega. Ja õhtul kell kuus me kodus olimegi.

Tagantjärele ootasime puhkusest vähe enamat, aga eks ta ole, et kui lähed taaskord samasse kanti, siis ei ole seda avastamisrõõmu ning ausalt öeldes ei saa ma nüüd väga hästi aru, miks kurat ma sinna Austriasse samasse keskusesse tahan minna. Puhkuse parimad palad olid siis Steep Point ja kalal käik. Järgmiseks korraks tuleb siis kas siit riigist lahkuda või minna itta, kui muidugi just korralikku tuuleprognoosi pole :).