Go where you're celebrated not where you're tolerated: november 2015

Märkamatult on möödunud kaks kuud, ilma et blogi oleks uuendanud. Häbi meile, eksole! :P Tegelikult on põhjus selleks väga lihtne – kuna elame hetkel töölainel, siis eriti millestki kirjutada polegi.

Siin teile väike kokkuvõte, mis vahepeal kängurudemaal toimunud on :).

Nädal aega enne ESS-ist töölt lahkumist oli mul huvitav vestlus ühe sealse juhiga. Nimelt rääkis ta, et just mind valiti kõigi seast välja ning ettevõte pakuks mulle stipendiumit, et omandada Cerfiticate III in Hospitality. Kui ta aga kuulis, et olen viimaseid päevi Gateways tööl (mis tegelikult ei saanud tulla üllatusena, sest olin kõiki teavitanud, et viisa reeglite tõttu ei saa seal enam kauem tööd teha), siis oli ta reakstioon, et „oih, no siis pole mõtet sulle seda pakkuda ju, see mõeldud ikka selleks, et motiveerida inimesi meie juures pikaajaliselt töötama. Nojah, ega’s midagi. Lihtsalt vihale ajas, et sellest üldse juttu tehti.

24. septembril oli mu viimane tööpäev Gateways. Sain selle puhul kolleegidelt ka väikse kingituse ning kaardi. Pärast tööd kohtusin meeldivama osaga kollektiivist kohalikus restoranis, et õhtustada ja niisama lobiseda. Hiljem saabus ka Karratha kaevandustööline ning oligi aeg koju minna. Hommikul vara äratus, et Perthi lennata. Õnnetuseks olin endale külmetuse ligi tõmmanud, mistõttu oli maandumine väga piinarikas – selline tunne oli, et pea kohe lõhkeb. Kõik siiski laabus ning suundusime Aussie vanemate ehk Merle ja Marguse juurde, kes meile siiani alati öömaja pakkunud, kui Perthi satume. Saatsime Merle kallistuste saatel tööle ning alustasime tavapärase ringisõitmisega, et asju ajada. Õhtul saime Külli ja Adamiga kokku, kellega lobisesime pikalt-laialt, kuni oli aeg taas „vanematekoju“ minna. Järgmisel päeval olin hääletul režiimil – häält lihtsalt ei olnud, ainult sosistada sain. Nii me siis käisime poodides, mina sosistasin ja Kaupo oli nö tõlgiks. Päris naljakas oli tegelikult. Õhtu veetsime Merle ja Marguse seltsis. Pühapäeval tegi Kaupo elus esimest korda joogat koos Merlega, me Margusega läksime jõe äärde jalutama ja uhkeid maju imetlema. Õhtul 5 paiku oli aeg autole hääled sisse panna ning suund Hedlandi poole võtta. U 500 km kodust oli meil ärev hetk kütusepumba tõttu ja arvasime, et peame tee äärde jääma. Õnneks aga meistrimees parandas vea ära ning varsti olimegi õnnelikult kodus.

Ma hakkasin endale uut tööd otsima, reedeks olin intervjuule oodatud ning kolmapäeval alustasin. Tegemist taas koristustööga, seekord siis kohalikus 4 ½ tärni hotellis Esplanade. Rahalises mõttes polnud see väga hea diil, sest tunnitasu oli väiksem kui Gateways, lisaks tuli rohkem sõita, sest hotell kodust u 17 km kaugusel. Õnneks sain pühapäeviti 8,5 h tööd teha, tänu millele oli palk suht okey. Katsin kulutused ning veidi jäi raha ülegi. Kuna mulle Esplanade-is aga kohe üldse ei meeldinud, siis otsisin paralleelselt uut tööd, mille tänu Facebookile ka leidsin. Nüüd siis olengi juba neli nädalat sign shop-is tööl käinud. Töö ise on suhteliselt lihtne, lihtsalt uut infot palju. Teen kõiksugu kleebiseid ja märke, lõikan alumiiniumist vajalike mõõtudega plaate ja lihvin need siledaks jne. Palk on ka super – saan siin nädala eest peaaegu sama palju, kui Gateways kahe nädala eest! Ehk siis kokkuvõttes olen väga rahul :)

Vahepealsesse aega jäi ka mu sünnipäev, mida tähistasid vaat et iga päev saabuvad pakid ja kaardid. Nii tore oli töölt tulles jälle mingi üllatus eest leida :). Selle eest teile suur aitäh!