Kaevandustuur

Kuigi olen Hedlandis nüüdseks rohkem kui aasta jagu elanud, polnud siiani kaevandustuuri ette võtnud. Oli see küll sageli mõttes, kuid teostuseni ei jõudnud... Eile aga avanes võimalus osaleda tasuta ekskursioonil, mis tutvustas ühe siinse kaevandusfirma, FMG, igapäevaelu. Äärmiselt põnev oli! Kahju, et Kaupo sellest osa ei saanud, aga noh ta ju nüüd ise kaevandustööline, nii et pole vast hullu :P.

Ekskursioonil käisin koos töökaaslase Tammyga, kes ei jõudnud mind hiljem ära tänada, et ta kaasa kutsusin.

Panen siia kirja mõningad asjad, mida teada sain.

Üks rong koosneb 250 vagunist, on 2,8 km pikk ja viib kaevandusest sadamasse u 35 000 tonni rauamaaki. FMG-l on siin selliseid ronge 13. Iga päev läheb laevadega u 500 000 tonni rauamaaki teele, enamasti Hiinasse. Ega asjata pole Port Hedlandi sadam rauamaagi väljaveo poolest üks maailma suurimatest.

FMG-l on siin 80 km ulatuses konveierlintide süsteeme, mis rauamaagi laevadeni toimetavad. Neil on ka üks modernsemaid depoosid, kus suurem osa tööst on automatiseeritud - lihtsalt vajutad nupule ja masinad teevad raske töö sinu eest ära :).

Vagunite tühjendamine käib väga kiirelt - täpsemalt näeb siit.

 

Uus elu(koht)

Tuleb välja, et me ei kirjuta üldse või siis kirjutame mõlemad korraga :D
Igatahes siin siis minu versioon vahepeal juhtunust.

Pärast viimast blogipostitust on toimunud palju muudatusi.  Nimelt ma kolisin jälle!!! Ei, siin pole kirjaviga, peabki olema ma ja mitte me... intriigid? Tegelikult on asi väga lihtne – Kaupo on nüüd juba kolmandat nädalat kavanduses tööl ja seetõttu tuli mul ka kolimine uuesti ette võtta. Kuna ta on enamus ajast eemal, siis ma ei olnud nõus narkariga sinna majja jääma ja hakkasin uut elukohta otsima. Mõned pakkumised tulid, aga nagu ka eelmises postituses kirjas, siis meil ju liiga palju asju ja päris keeruline leida kohta, kuhu lisaks endale ka kogu tavaar mahutada. Õnneks leidsin siiski sobiva koha – elan nüüd uues suures majas Aussi tuletõrjujast elektriku ja tema koeraga. Minu päralt on maja üks tiib, kus siis minu tuba (koos walk in wardrobe-iga... yay!),  suur vannituba ja WC. Lisaks on siin poolel veel üks magamistuba, mis lihtsalt tühjana seisab. Majaomanik Dan elab teises tiivas, ühine osa on meil suur avatud köök koos söögitoa ja elutoaga, nii et privaatsust jagub. Vahel ei näegi teda eriti, nii et hea rahulik. Boonus on ka see, et Dan pole tüüpiline austraallane, kes ainult vatrab tühjast-tähjast....pigem ta nagu eestlane, et pole väga jutukas ja räägib siis, kui ikka midagi öelda ka on. Koer Jackie on ka tore, muudkui tahab, et talle tennisepalli viskaks. Ehk siis praegusi elamistingimusi ei anna võrreldagi eelmisega, nii et ma olen väga rahul.

Loomulikult jäi meil ka sel aastal Anthonyga kalale minek ära. See on lihtsalt Kaupo „õnn“, et alati mingid takistused. Ju siis pole tallle lihtsalt ette nähtud minu kalast suuremat püüda :P . Aga noh lootus on, et järgmisel korral ehk :D.

Minul on oma praeguses kohas veel kaks nädalat jäänud, siis on 6 kuud ühe tööandja juures täis tiksunud ning viisa ei luba seal kauem tööd teha. Iseenesest hea, ongi vaheldust vaja, elu praegu liiga mugavaks muutunud. Natuke kahju on aga ka, just inimeste pärast, sest olen sealt häid sõpru leidnud. Kuna ma Hedlandist veel ära ei koli, siis kohtun nendega edaspidi tööväliselt, mis tegelikult ongi parem :). Kõik need intriigid ja kõlakad jne on mind nii ära tüüdanud, et ootan juba viimast tööpäeva, mis on 24. septembril. 

Kaupo pidi algselt kaevanduses olema 4:1 graafikuga ehk siis 4 nädalat tööl ja 1 vaba. Läks aga nii, et seekord peab ta jääma viieks nädalaks. Iseenesest meile see sobib, sest selleks ajaks mul ka töö läbi ja plaanime paariks päevaks Perthi minna, et sõpradega kohtuda ja külmemat õhku hingata. Siin juba päris kuumaks läinud, kuigi alles september. Päeval juba 35 kraadi kanti ja päike kõrvetab. Vahel hommikuti õhuniiskus 100%, mis teeb olemise suhteliselt ebameeldivaks, sest kõik kohad märjad, sh ka riided sinu seljas. Lohutuseks see, et lohutust pole ja läheb aina kuumemaks :D. 

Kes aga tahab meile kirjutada/joonistada, siis järjekordne aadress on siin.

36 Steamer Avenue
South Hedland 6722
WA
AUSTRALIA

Uus elu

Viimasest postitusest on möödas nii umbes neli kuud ja seega meil jäänud veel pool aastat Austraalia viisat. Nüüd üritakski kokku võtta selle, mis toimud viimase nelja kuu jooksul.

Nagu kunagi ammu sai mainitud, hakkas juuni keskpaigas pihta betoonitöö. Seda tööd jätkus kolmeks nädalaks, mille jookusl sai valmis valatud ka 600m2 angaari põrand koos postide ja muu jamaga. Algus oli isegi täitsa huvitav, kuna väike vaheldus eramajadele, kuid lõpuks ikkagi see sama saalung, armatuur ja betoon. Kuna meeskond hea, siis möödusid päevad kiirelt ja juba nad tagasi idakaldale lendasid. Olin vähe mures, et mida selle kolme nädalaga küll peale hakata, kuni nad tagasi tulevad, kuid see mure sai kiirelt murtud.

Alustuseks siis kohe kolimine, mis on ikka üks jubedaim asi, millega me siin Aussis kokku puutume. Sellega sai pea nädala ära sisustatud, kuna igasugused poolikud teemad tuli ka kokku tõmmata ja plats puhtaks teha. Lõpuks siis kogu jama ära viidud uude kohta, mis siis tegelikult meie endine maja, tuli majale ka suurpuhastus teha. Olgugi et igaltpoolt olid kuulnud, et koik tuleb ikka jubedalt korda teha ja üldse on ikka parem mingid profid palgata. No me ikka võtsime riski, tegime ühe korraliku puhastuse ja kinnisvarafirma oli väga rahul. Aga no ega austraallase jaoks võibki siuke koristus ulmevaldkonda jääda. Maja koristatud, oli aeg Ellul ja Margol suunduda Perthi poole, millega sai Margo ringi peale tervele Austraaliale. Nemad läksid Eesti, et siis taas tagasi tulla. Margo oma teise turistikaga ja Ellu oma teise aasta WH viisaga.

Nii me olimegi tagasi Stanley 35-s. Me ei jõudnud oma asju autodest veel tuppa tassida, kui oli aeg lennata Perthi. Seekord oli kohe eriti hea, kuna üks auto juba ootas meid seal ees ja seda tänu Margusele. Paar päeva veetsime nende juures ja ajasime muid asju ning siis juba mööda maad tagasi põhja. Õnneks oli sellel ajal Perthis päris ilusad ilmad ja ei tundundki see talv seal all nii hull. Temp 24 tunni jooksul nii 5 kuni 20 kraadi. Tagasi jõudes ja asju lahti pakkides hakkas aga kohale jõudma, mis sitta sisse me sattunud olime. Masendus oli suur. Kuna uuesti kolida ei tahtnud ja ega õieti poleks saanud kah, siis tegime esimesel võimalusel ühe suurpuhastuse ja sättisime mõned asjad korda. No ja nii see masendus üle läks.

Omaette vend oli muidugi see majakaaslane, temast juba kirjutas Liisa, seega ei viitsi pikalt peatuda. Mainiks vaid seda, et huvitav kogemus.

Ja nii need kolm nädalat jäid ausalt öeldes lühikeseks ja see tähedas, et peale betooni tuli ka oma projektidega veel tegeleda.

Paar päeva enne kui betoonitöö taas algas, kandideerisin nii täiesti juhuslikult ühele kaevanduse tööle. Kuna asi käis läbi eestlaste, siis väga suurt usku asjasse ei olnud. Kuna ma olin Simonile lubanud, et aitan tal need viimased asjad ilusti ära teha, siis igaks juhuks rääkisin talle kohe, mida pakutakse ja mis toimub. Asja tegi halvaks see et Shane, kes pidi ka tagasi tulema, oli kaks päeva enne lennu väljumist saatnud Simonile smsi ,et ta ikkagi ei tule. Kuna ma arvasin, et Shane tuleb tagasi ja palju tööd ei ole, siis ei ole väga hullu, kui ma hüppesse lähen. Kuna jutt oli ilus, aga asjad kuidagi venisid ja selline teadmatus kõlas nende jutust, kes mulle tööd pakkusid, tundus, et eks see üks kõvatamine ole. Kuid järsku saadeti paberid ja oli kindel, et on minek.

Esiteks tuli leida Liisale elukoht, mis oleks turvaline ja teiseks vaja kedagi, kes tuleks tööl minu asemele. Kui alguses tundus olevat tegu võimatu missiooniga  siis lõpuks mängis kõik ilusti välja. Liisa sai kodu uude majja, mille omanik kaevanduses töötav vabatahtlik tuletõrjuja (muidugi Simon pani mulle ikka kõvasti puid alla, et kuidas sa siis ikka jätad oma tüdruku sinna tuletõrjuja juurde neljaks nädalaks). Eelviimasel päeval sai ka Simon minule kaks asendajat. Nii et selles suhtes kõik hästi. Mingi ime läbi suutsin ka vabaneda oma projektidest täiesti planeeritud hindadega.

Ja nii ma siis tööle läksingi. Töökoht siis Sino Iron Ore, mis jääb Karrathast 100 kmi Exmouthi poole, 300 km Hedlandist. Töötan küll läbi eestlaste, aga suure ehitusfirma all ja ehitame mingit asja. Vägev asi on. Töö on siis FIFO baasil, ehk lendad sinna ja siis jälle koju. Kuna ma Hedlandist, siis ma autoga, sest otselendu ei ole. Töö on vahetustega, 4 nädalat tööl ja üks kodus. Esimene vahetus mul aga 5 nädalat, et eestlased ära hajutada. Elan töölislinnakus, kus elu ja söök-jook kellegi teise kulul. Töötan seal betoneerijana, aga mure selles, et ei ma pole veel ühtegi valu selle 3 nädala jooksul näinud ja järgmise paari kuu jooksul pole tulemas ka. Põhiliselt olen ma seal trade assistant ja teen kõike, mida vaja. Hetkel on enamus ajast suht igav, kuna töö on lebo. Eile olin 12 tundi spotter, ehk siis istusin ja vaatasin, kuidas teised tööd teevad ja teavitasin kaastöötajaid , kui nad meie alasse sisenesid. Vahel, kui saab mingeid mutreid keerata ja konveiereid ja torusid timmida, on päris lahe. Koos minuga veel 8 eestlast. Hetkel katseaeg 3 kuud. Tööpäeva pikkus on 12 tundi, seega väga midagi teha peale tööd ei jõua. Eks siis näis, mis selle tööga saab.

Täna on vaba päev, sest üle 13 päeva ei tohi järjest töötada, aga mul juba 22 päeva järjest sai eile täis. Töö tõttu ei oleks olnud ka tänast vaba päeva vaja aga lihtsalt olen külma saanud. Krt hommikuti vaid 16 kraadi sooja no nii need haigused ju tulevadki siukse külmaga. Tegelt asi selles, et need kohalikud on vist kõigusoojased, kuna nii kui 32 kraadi käest tuled, lükatakse aga kont põhja. Nad jube rahul, aga ma külmetan. Kusjuures nad siis veel imestavad, et kuidas sul külm, sa ju eestlane.

Enne kui selle töö otsa komistasin, siis oli mul juba päris täpselt plaan valmis, mis meist edasi saab, aga nagu ikka, asjad ei lähe nii nagu plaanid.

Lootust on nüüd vähe tihedamini näha uusi postitusi meie blogis, kuna iga vahetus peaks mul olema see üks vaba päev. Nagu te isegi teate, et ega ilusa ilmaga arvuti taha väga ei satu, siis vast mõistate, miks ma väga tihti ei blogi, meil ju talv. Kas tekkis nüüd väike loogika viga mu tekstis? Ei, ei tekkinud, sest meie talv on nii 28 kraadi sooja ja ega ma väga mäletagi, milline see vihm välja näeb. Ja kui ta ka sajab, siis see pigem väga mõnus vaheldus ning ikkagi arvuti taha ei jõua.

PS. Anthony oli möödunud nädalal kalal Pardoos ja mina tööl. Vot sellest on kahju.