Go where you're celebrated not where you're tolerated: august 2015

Publiku tungival soovil võtsin end nüüd käsile ja täiendan blogi. Kui päris aus olla, siis alustasin selle postituse kirjutamist tegelikult kuu aega tagasi, kolimise tõttu jäi asi aga sinnapaika.

Esmalt siis elukohavahetusest. Kuna nö eestlaste maja leping lõppes 15. juulil, siis pidime endale uue kodu otsima. Ei pidanud mõistlikuks ise lepingut üle võtta, sest Kaupo ei teadnud, kauaks tal siin linnas tööd jagub jne. Kuna meil on nii palju asju (surfikama, tsiklid, autod), siis olime sunnitud kolima tagasi sinna, kus eelnevalt elasime. Sunnitud seepärast, et kuigi majas on remonti tehtud, siis on endiselt paljud asjad poolikud, nt kööki kui sellist meil siin pole. Süüa teeme õues grillil, maja ainuke töötav kraanikauss on ülitilluke ja asub meie vannitoas (seda tänu Kaupole, kes torud ära ühendas). Vähemalt see on hea, et meil on eraldi vannituba. Elame koos austraalia elektrikuga, kes pole just kõige suurem puhtusearmastaja. Sisse kolides mainis kohe ära, et iga nädal teeme ühiskoristamise, et maja ikka korras oleks. Kui ta aga kuulis, et ma töötan koristajana, siis vajus tal nägu ära, sest tegelikult on ju näha, et siin majas eelnevalt väga koristatud pole. Seetõttu oli ikka väga kurb oma asju siia tuua, aga noh muud varianti ka polnud. Nüüdseks oleme kõik enam-vähem korda saanud, nii et on juba täitsa inimese moodi olemine siin.

Majakaaslasest veel nii palju, et tegemist on 46-aastase ice-i sõltlasest joodikuga, kellel vaid paar hammast suus ja välimuse järgi pakuks vanuseks nii 60+. Teda näeb kolmes olekus: õlle- või siidriuimas, laksu all või masendununa (sest laks on möödas). Kui ta on ice-i tarvitanud, siis muudkui tormab ringi, koristab jne, nii et sada asja korraga pooleli, lõpuni neist väga midagi ei jõua viia. Kui laks möödas, siis istub diivanil, mossis nägu ees ja tunnetab kogu maailma valu enda peal. Ja noh purjakil olles vaatab telekat ning lõpuks tukub seal samas teleka ees diivanil. Nii et selline tore mees! :P . Tundub, et isegi ta sõbrad on temast lahti öelnud. Paar päeva tagasi rääkis õhinal, kuidas läheb sõbraga õhtust sööma. Sõber tuli korraks külla, võttis mingid asjad ja lahkus. Sama kordus täna – palus meil koera toita, sest läheb sõbra juurde grillima. Pärast telefonikõnet tõmbas aga nägu korraks mossi ja nüüd valmistub kodus sööma. Seda kõike seepärast, et ta taas laksu all ning sõbrad ei taha teda sellises olekus näha. Õige kah!

Eelnev selgitab hästi, miks me tihti kahetseme, et eelmise maja lepingut ei pikendanud. Aga noh mis selle tagantjärgi tarkusega ikka peale hakata. Võibolla kolime Hedlandist varsti ära, nii et saame hakkama. Ja pealegi, mis ei tapa, teeb tugevaks ;) . See on meie jaoks uus kogemus ja kogemusi me ju siia Austraaliasse otsima tulimegi :D .

Natuke ikka töö juttu ka, sest see on hetkel ikkagi põhiosa meie päevadest. Kaupo alustas eelmisel nädalal taas betoonitöödega. Kuna Austraalias pole hetkel töödega just kiita, siis pole ka tema ülemusel kõige paremad ajad ning tööd peaks neil praeguse seisuga jätkuma kõigest kolmeks nädalaks. Selles suhtes sobib see hästi, sest minu farmer Anthony tuleb siia ülesse iga-aastasele kalastustripile septembri esimestel nädalatel ning kutsus meidki kaasa. Eelmine aasta me ju ei saanud minna, sest Kaupo alustas siis tööga ega saanud vabu päevi. Pöidlad pihku, et sel korral ikka minna saaks.

Mul on tööl uus graafik, tänu millele on võimalik väljasõitudele minna. Nimelt esmaspäevad on nüüd vabad, teisipäevast neljapäevani on 12-tunnised päevad ja reedel vaid 7 tundi ehk lõpetan juba kell 13. Täitsa mõnus on nii.

Mis meil siin veel siis vahepeal toimunud.... oleme paar korda Perthis käinud. Esimesel korral olime seal nädala ja teisel korral paar päeva. Uskumatult hea on siit Hedlandist välja saada, kohe uus hingamine tuleb :). Eks sellel ole ka oma mõju, et Perthis on head sõbrad ootamas, kes meid alati lahkelt vastu võtavad. Siinkohal suured tänusõnad Merlele ja Margusele, kes meile öömaja ja head seltskonda pakuvad. Ja Küllile, kes tutvustas meile superlahedat kohvikut, kus on äärmiselt mõnus kokku saada ning maast ja ilmast lobiseda.

Selline see meie eluke siin on. Teeme tööd ja peame plaani ning loodame, et sõltlasest majanaaber võimalikult palju aega kodus eemal veedaks :).

Ahjaa, seda ka veel, et ükspäev õhtul tavapärast jalutuskäiku tehes sattusime tunnistajaks kohaliku kultuuri eripärale – maja ees kõnnitee vahetus läheduses tegelesid abod känguru nülgimisega. No nahka polnud nad veel maha võtta jõudnud (õnneks!), sikutasid sel hetkel looma jalgupidi nööriga üles. No süüa on ju vaja :).

Surfamas käisin ka üle pika pika aja. No tegelikult tegin vaid paar triipu Kaupo asjadega, isegi kalipsot pidin temalt laenama, sest endal pole ja ilma on külm.