Go where you're celebrated not where you're tolerated: aprill 2015

Nüüdseks on siis teise aasta viisat kulunud meil juba 5 nädalat. Seis on suhteliselt samasugune nagu alati, ehk on vaja vastu võtta tähtsaid otsuseid, mida kahjuks ei ole üldse kerge teha. Aga see selle elu siin põnevaks teebki.

Alustan siis kuskilt sealt, kus möödunud kord sai pooleli jäädud. Oma rohelise 4 tollise tõstega auto panime me platsile, et oleks ka teistel kena vaadata. Ei saanud ta seal kaua olla, kui ühed arvasid, et neil oleks ikka seda endale vaja. No eks võtke siis, ja nii ta ära läks. Ja ei saanukdi paremat ajastust sellel olla, sest kohe järgmine päev oli läheduses oksjon, kuhu tuli kindlasti minna. Oksjonil siis igasugu erinevat ehitus- ja kaevandustehnikat. Kui alguses oli plaan niisama vaatama minna ja lihtsalt aega veetma, siis mingi hetk sai ikka mõned vidinad ka koju toodud. Kuid selle hasardiga peab seal ikka ettevaatlik olema, sest sai omale tõmmitsate komplekt ostatud nii 50 prossu kallimalt kui oleks poest saanud. Õnneks oli see hea odav ja kasulik õpetund. Muuseas sai ära toodud 2003 Prado ja veel mingi asi. Mingi asi osutus hiljem siiski päris vajalikuks. Nii et emotsioonid head ja järgmisele suuremale oksjonile tuleb ennast ikka kohale vedada, kui vähegi võimalust on.

Oksjonilt tagasi jõudes selgus, et oleks võinud endale midagi veelgi lubada, kuid mis sest enam. Seega kiirelt netist pilet Perthi ja esmapäeva õhtul olingi juba seal. Krt lend oli nii kiire, et ei jõudnud filmigi ära vaadata. Majutasin ennast Toodo ja Merle juurde, kus neil oli mulle lahkelt pakkuda jooga tuba. Asjatasin siis seal Perthis ringi ja aeg nagu ikka läks jube kiirelt. Peagi oli käes neljapäev, mil Toodo juures toimus väike istumine, kus sai kohtutud rahvuskaaslastega, kellest osa tundsin juba varasemalt ja kelles mõni veel täitsa võõraski oli. Seltskond oli kirju nagu ikka.

Vahepeal oli toimunud ka üks omamoodi sündmus. Ühel kenal hommikul, kui mina Perthis veel magasin, tuli kõne Liisalt, et meie tsikkel on käru pealt tuuri pandud. No mis siis ikka, üks mure vähem, no ei pea korda tegema ja müüki panema. Keerasin külge ja jäin magama. Järgmise kõne sisuks oli juba see, et kirjelda tsiklit ja mendil vb see juba leitud. Ja oligi, vargad olid patrulli märganud ja tsikli põõsase visanud ning minema jooksnud. Tsikli saime kätte ja Liisa tegi avalduse ka. Vargaks osutus 11-aastane kutt, kes arvatavasti tanki lükati, kuna nii noort ei saa vastutusele võtta, kuna ta ei varastanud majast ja ei tunnista, et meelega varastas. Sellised seadused siis siinmaal.

Reede hommikul sai sõidetud lennujaama Liisale vastu, et siis koos Albanysse minna. Läksime sinna munadepühi veetma. Sõit kulges meil kenasti ja peagi olime kohal. Koheselt valmistasime paadi ette, et juba kell neli hommikul ärgata ja merele minna. Järgmiseks oli kavas õhtusöök, mis seal majas nagu ikka tervislik ja maitsev. Kuna kauged külalised olid kohal, siis söögiks abalone ehk eesti keeles merikõrv ja kalmaar. Seda kalmaari ei annud selle Egipti kumminärakaga ikka üldse võrrelda, oli lihtsalt suurepärane õhtusöök.

Hommikul kell neli üles, sööma ja siis sadamasse. Liisa meiega ei ühinenud, kuna kartis, et võib halb hakata, kuna lubas lõunaks juba korraliku tuult. Sadamas kohtusime Anthony sõbraga ja nii me kolmekesi teele asusime. Välja sõites oli veel pime, kuid peagi hakkas päike tõusma ja see koos mägedes kinni oleva uduga lõi tohutult ilusaid vaateid. Lõpuks püügikohta jõudes rääkisid nad midagi heast rahulikust ilmast, kuid mulle meenutas see pigem tormist Läänemerd. Kuid selline see lõuna ookean pidigi olema, ei iialgi sile ja rahulik. Püüdsime siis triivivast paadist ja ca 70 meetri pealt. Esimesed paar tundi olid väga vaiksed. Mingi hetk hakkas aga Nahk Tagisi (Leather Jacket) tulema ja otsustasime sealt siis lahkuda. Teises kohta jõudes oli sügavuseks kuskil 20 kuni 40 meetrit ja seal näis kala olevat. Kogu aeg midagi toimus ja igav ei hakanud. Ja nii sain ka lõpuks käe valgeks. Paadist käis seda kala ikka nii kahekümne ligi läbi. Ja uskuge mind, juba seda raskust sealt 40 meetri pealt on raske üles vinnata no mis siis veel rääkida kaladest, kellest suurem jäi ikka üle 10 kilo ja püüdjaks Anthony ise. Enne kui sadamasse jõudsime, läksime ka korra snorgeldama, et äkki saab veel abalonesi, kuid saak jäi suht niruks, vaid kaks. Minule oli see snorgeldamine ikka jube katsumus, pidi sinna külma vette ronima (ca 20 kraadi) külma ilmaga (ca 22 kraadi). No sai juba üleval harjutud 40 kraadiga. Aga noh vähemalt nägi oma silmaga, kuida see elukas sealt kivilt kätte saadakse ja kust teda kõige tõenäolisem leida on. Tagasi kodus kohe magama, kuna see kuradi merehaiguse tablett tegi nii uimaseks ja januseks, et jube. See et paadiga kalale minna, annab asjale taas jumet juurde, aga noh eks see kallis lõbu kah, kuna kütust kulu nii 1 liiter kilomeetrile.

Nii me seal olime siis kuni esmapäevani, kus tuli taas suund võtta põhja tagasi. Tagasi aga sõitsime autodega ja sõidu pikkuseks 2000 kilomeetrit. Vahepeatuse tegime Perthis Külli ja Adami juures, kus Adam lubas meile chicken parmat teha, kuid hoopis tegi seda Külli, aga äkki seda parem oligi. Seega ootame võrdluseks Adami varianti antud roast. Peale toredat õhtut vara magama kuna tahtsime teele asuda kuskil 6 paiku, et siis rahulikult koos öise peatusega kahe päevaga kohale jõuda.

Olime taaas Southis kohal nii nagu planeeritud. Liisa taas tööle ja mina autodega jamama. Ei saanud veel eelmise kalalkäigu emotsioonidest üle, kui tuli kõne Simonilt ja hiljem ka Bretilt, et vaja reedel pakkida oma kola ja suund Pardoo Stationisse võtta. Teemaks ikka kalapüük ja Aussi rahvuslik elustiil ehk kämpimine. Meile see sobis ja sinna me Liisaga läksime. Kohale jõudes kiire söök ja vähe aeglasem jook ning varakult tuttu, et ikka vara üles saada, et päevast maksimum võtta. Oi kuidas mulle see Aussi elustiil meeldib!

Alustuseks trippisime autodega vähe Stationi territooriumil ringi ning siis võtsime ette nii pooleteist kilomeetrise tripi üle tõusualade, et jõuda välja saareni, mille taga kohe sügavik. Enne sinna jõudmist oli selline lomp, kuhu oli erinevat sorti kala lõksu jäänud, seal oli sting raysid, shovel head raysi, haisi, saw fishe jne. Ühtlasi ka suurepärane koht elussööda püüdmiseks. Jõudes sügaviku ääreni, hakkas kohe vägev võtt pihta. Sai seal võideldud nii 5 kuni 10 minti kalaga, teda kordagi pinnal nägemata, kuni ta lõpuks ujus riifi alla ja nii see nöör puruks läkski. Lähistel oli näha ka päris korralike uimesi veepinnal, haid seal tiirutasid ja oma saaki otsisid. Seal ei saanud kaua olla ja tuli asuda tagasi kõndima, et jõuda tagasi enne tõusu, sest keegi ei tahtnud seal siis kuni rinnuni vees koos haidega ringi sulistada.

Edasi suund jõkke, kus tõusuga ka alati kala liigub. Enne aga jäi teele üks Troopy, mis oli mudas korralikult kinni. Aussidel ei ole kombeks kedagi kuskil hätta jätta, eriti veel keset sellist metsikut loodust ja nii me siis seda kohe välja sikutama. Algus ühe, siis kahe ja lõpuks kolme autoga välja me selle auto sealt tirisime. Tüüp oli seal hommikul kella kolmest saati mööda muda ringi vintsinud, kuni lõpuks vints saba andis ja tuli teiste abile loota. See, mida üks inimene kell kolm öösel seal üldse tegi, jäi arusaamatuks, aga noh eks ole igasugu aineid, mis võivad tuua inimesele uusi vaatenurki elule ja siis jääb vaid taevas piiriks.

Ca kaks tundi plaanitust hiljem olime jõe ääres. Aga see tundus olevat just see õige hetk. Meil Liisaga nii hästi ei läinud, sest lootsime poest ostetud söödale aga teised püüdsid elussöödaga ja lõhet ning haid aina tuli. Õhtusöök käes, panid teised tuld. Meie Liisaga jäime veel püüdma, et ikka ka midagi kotti saada. Harjutasin siis viskevõrgu heitmist ja nii mõned haid said siiski kaldale sikutatud ja taas vabadusse lastud. Tagasi laagrisse ja sööma ja jooma. Järgmisel päeval plaanisime minna varakult sügavikule kalale, et oleks rohkem aega püüda, enne kui tõus tuleb. Mõeldud tehtud, kuid seekord vedasin oma võrgu ka kaasa ja elussööta sai püütud rohkem kui vaja. No ja võttu oli nii mis jube ja kõige korralikuma kala sai kätte Liisa. Kalaks siis Golden Trevally. Tagasi ja jälle jõe äärde, kuid tõus oli väiksem ja kala väga ei tulnud. Kuna oli pühapäev, siis pakkisime asjad ja tagasi koju, teised jäid aga veel üheks ööks, kuna tööd hetkel väga neil ei ole.

Pardoo Stationist suurele teele keerates sõitis meile vastu auto, mille juht aktiivselt meile lehvitas ja siis tee äärde tõmbas. Aeglustasin vaikselt kuni seisma jäämiseni. Arvasime Liisaga, et äki Raigo, sest ta meil Broomes resideerub ja täpselt nii ka oli. Ei osanud teda Nissan X traili roolis küll oodata, kuid võta näpust. Puhusime vähe jutu ja siis kõik oma suunas minema. Vot kui väike see Austraalia ikka on!

Järgmise nädala põhisündmuseks sai Priidu sünnipäev, mida sai tähistatud õigel päeval restoranis õhtusöögiga ja laupäeva õhtul Finucane-il väikse istumisega. Olin lubanud oma punase autoga sinna minna, et seal parim muss sees, aga õnneks, natuke kahjuks ka, osteti see mult ära. Nii et punast meil enam ei ole :(.

Eile käisime vaatamas motokrossi, kus siis koos harrastajad. Kõik oli lahe peale ilma, selline erakordne juhus nüüd, et sajab juba teist päeva ja õues vaid 20 kraadi. Kui te ei saa probleemist aru, siis see umbes sama kui läheb 20 pealt nulli Eestis. Ehk ikka väga jube. Õnneks meil oli eile supiõhtu millega sai sooja sisse ja meil ka veel Perthist ostetud pärnaõie tee, millega vajaduse korral külmetust ravida. Ärgem unustagem ka Vietnami salvi, mida reisilt kaasa sai toodud. Hea on asja juures see, et kogu kõva maapind on nüüd mudane ja oleks aeg tsikkel välja ajada, aga kahjuks mul kindlustust ei ole. Tegin küll ära, aga kehtima hakkab alles homme, jutt siis tervisekindlustusest.

Muidu elame ikka koos eestlastega. Hetkel meid majas seitse. Kui nüüd suudaksime oma otsused välja mõelda, siis saaks edasisi plaane teha. Minul valik selline, kas jääda siia põhja ja hakata lõpuks tööd otsima või minna Albanysse külvi tegema. Albanys külm, aga siin üleval just parimad ajad ees, kus päeval nii 25 kraadi juures temperatuurid. Surfiga ka siin kehvad lood, kuna kroku olevat siia kanti tulnud, muidu tuult nii paar korda olnud, aga ei midagi head. Kindel plaan on aga eesti majast minema saada, sest ei tulnud siis kaugele, et vaadata eesti filme, kuulata eesti mussi ja rääkida eesti keeles. Teiseks nii mitmekesi on ikka keeruline, eriti veel kui elustiil ka erinev.

Natuke kohalikust elust ka. Meil siin Aussis tööpuudus kasvab ja räägitakse ka võimalikust majanduslangusest, kõik ikka seoses rauamaagi odava hinnaga. Hind aga odav seetõttu, et kaks suurimat firmat tõstavad mahtu, et siis väiksemad välja süüa. Tundub et töötab, sest esimesed juba pankrotistunud. Vahepeal tuli Aussis selline seadus, et need lapsevanemad, kes ei vaktsineeri oma lapsi, jäävad kõigist toetustest ilma. Vot selline ongi siis see meie kõigi loodetud vabadus.