Pissiproovist on nüüd kuu aega
möödas ehk siis täpselt paras aeg taas kirja panna, mis siin vahepeal toimunud
on.
 |
| Kodutööd |
 |
| Hunnik soola |
 |
| Lõputu rong |
 |
| Ideaalse päevituse näidiseksemplar |
Testid läbisin edukalt ning tänu
sellele alustasin 1. septembril tööga – koristan Gateway Village-s
kaevandustööliste tubasid. Töö nagu töö ikka, on kergemaid ja raskemaid päevi.
Vahel leiab tubadest igasugu nänni – nt eile tulin töölt koju 4 õlle, 6 siidri
ja jalgpalliga, nädal tagasi leidsime kaks pudelit valget veini :). Mõned jätavad lauale münte, neid mul ka juba paras ports
kogunenud. Kuna palk aga suht nadi, siis hakkan taas aktiivselt uut tööd
otsima, seni aga käin seal edasi. Hea on see, et töötan casual-ina ehk siis saan soovi korral päeva pealt lahkuda (nagu
seda tegid teised eestlased).
Tööl on täitsa toredaid inimesi,
aga ka parajaid usse, kes sinu ees teevad head nägu, hiljem aga räägivad sind
taga. Naistekari koos, mis muud ikka tahta. Ma ei lase end sellest heidutada,
niikuinii ei jää sinna kauaks, loodetavasti.
Vabal ajal oleme kalal käinud.
Esimene kord oli väga mõnus – viskad ridva sisse ja kohe barrakuuda otsas.
Alguses andsime neid aborigeenidele, aga pärast võtsime ikka endale ka. Õhtul
läks kala grillile, kutsusime teised eestasled ka ligi ja nautisime. Maitses
väga hää! Teisel korral nii hästi aga ei läinud. Nimelt suurtel kaladel oli
kõht täis ja seetõttu jagelesime väikestega, kes hetkega sööda ära sõid. Vahel
sattus mõni ka konksu otsa, need lasime tagasi vette. Mitmel korral oli nii, et
rakendus ei jõudnud põhjagi, kui juba oli ära söödud. Põhimõtteliselt nägi meie
kalastamine välja selline: sööt konksu otsa ja rakendus vette, näksimine,
rakendus välja, uus sööt otsa ja jälle algusest peale. Päris tüütu oli. Enne
aga alla ei andnud, kui kilo söödakala otsa sai, alles siis pakkisime asjad
kokku. Tulemuseks üks kotikala ja selga päevitunud särk. Õnneks oli sõber
Kristjan kilose makrelli saanud, seega grilli tööle, taas eestlased kohale ja
õhtusöök oligi kaetud.
 |
| Jälgib, kuidas kala püütakse |
 |
| Töö käib |
 |
| Väike barrakuuda |
 |
| Teine väike barrakuuda |
 |
| Saak |
 |
| Tundamtuks jääda sooviv kala |
Kaupo on endiselt betoonitöö
peal, sai endale üllatuseks jälle palgakõrgendust, nii et elame hästi. Eelmine
nädal oli tal vaba, sest boss lendas idarannikule pere juurde. Tegi siis majas
tööd, ehitas kuuri peaaegu valmis ja pahteldas tuba. Siis aga viskas kopa ette
ning tuli mõte mõneks päevaks suurlinna elu kaema minna. Kolmapäeva õhtul
lendasimegi Perthi, võtsime lennukast rendiauto ja suundusime Külli juurde, kes
meile lahkelt öömaja oli pakkunud. Neljapäeval ja reedel sõitsime ringi ja
käisime mitut LandCruiserit vaatamas, sest tahtsime endale ka lõpuks maasturit
osta. Põhimõtteliselt kulus sellele kaks täispikka päeva, sest Perth on nii
suur ja ühest kohast teise jõudmine võtab kaua aega. Oleme juba nii harjunud
South Hedlandi eluga, kus asjad väga lähedal, valgusfoorid ja ummikud puuduvad.
Õnneks leidsime siiski kaks endale sobivat autot, nii et nüüd oleme õnnelikud
maasturite omanikud :). Kaupol punane diisel, mul tumesinine bensukas-gaasikas.
Kogu autoostu tralli kõrvalt leidsime siiski aega ka sõpradega kohtumiseks –
neljapäeval käisime Külliga pitsat söömas, reedel Toodo ja Merlega õhtustamas
ning farmikuruselt saadud saksa sõbra Jonasega Fremantle-is pubis istumas. Oli
äärmiselt tore kõiki näha, järgmisel korral õnnestub ehk pikemalt lobiseda.
Laupäeval taas vara ülesse ja autopoodidesse, siis Kakulas Brothers-isse tatra,
goji marjade, chiaseemnete jm varusid täiendama ning siis suund mööda Great
Northern Highway-d kodu poole, mis Perthist umbes-täpselt 17-tunnise autosõidu
kaugusel. Plaan oli Perthist võimalikult vara liikuma saada, et ei peaks palju
pimedas sõitma, sest siis oht teel känguru või lehmaga kohtuda. Kõik ei läinud
aga planeeritult ning Perthist välja sõitsime alles lõuna ajal. Esimesed
paarsada kilomeetrit olid mägised teed ja ilus roheline loodus, siis edasi aga
lage maa. Pimedas tuli ka ikkagi sõita. Tee ääres nägin mitmeid kängurusid, kes
vist magasid, sest seisid ühe koha peal, auto ette keegi õnneks hüpata ei
soovinud. Umbes 10 ajal hakkasime sobivat ööbimispaika otsima ehk siis kohta,
kust saaks teelt maha keerata, et siis autos unne suikuda. Leidsime sobiva
paiga, parkisime autod ära, puhusime madratsi täis ja tuttu ära. Hommikul 5.30
ajal äratus, asjad kokku ja edasi. Kuna meil oli u 1000 km veel läbida, siis ei
saanud aega raisata. Tegime ühes väikses linnakeses kiire hommikusöögi ja
liikusime taas edasi.
 |
| Newman |
 |
| Vot selline hiiglaslik masin on |
 |
| Sõidame |
 |
| Ilus! |
Vahepeal vahetasime autosid, sest
minu länkaris lakkas konditsioneer töötamast ning tunne oli nagu saunas. Nii me
siis sõitsimegi muudkui kodule lähemale, tegime pause, vahetasime autosid,
pildistasime. Loodus oli endiselt väga igav, pikad sirged teed ja palju
rekkasid. Nägime mitmeid tohutusuuri kotkaid, kes olid kängurukorjuseid sööma
lennanud. See on ikka uskumatu vaatepilt, kui näed 3-4 m tiivaulatusega lindu
nii lähedalt. Kaupo sai õnneks ühe pildile ka.
 |
| Kotkas all vasakus nurgas |
 |
| Tiivaulatus on võimas |
Kui olime kodust u 500 km
kaugusel, muutus loodus taas ilusaks ning mägiseks. Kahju, et meil aega nappis,
muidu oleks seda kõike rohkem nautida saanud. Aga noh järgmisel korral siis
;). Kui nägime silti, et järgmise 250 km
jooksul võivad teel olla kängurud ja lehmad, siis polnud tuju enam väga hea,
kuna väljas hakkas vaikselt hämarduma. Mu meelest oli nii, et mida hämaramaks
läks, seda rohkem lehmi nägin. Nad söövad täiesti tee ääres ja sa ei tea
kunagi, kas nüüd on see hetk, mil lehm tahab üle tee minna. Meie nägime vaid
ühel korral, kuidas lehmad teed ületasid, õnneks meist piisavalt kaugel. Lõpuks
oli väljas kottpime, ning pidin silmi täiest väest pingutama, et lehmi otsida.
Vastutulevad rekkad väga kaasa ei aidanud, sest siis ei näinud kohe mitte
midagi. Õnneks lõppes kõik hästi, meie autod lehmaga ei kohtunud ning 20.30 olime
õnnelikult, kuid rampväsinult koduhoovis.
Ilmad on meil siin mõnusalt
kevadised, st vahel on juba hommikul kell 11 u 37 kraadi. Eelmine nädal oli
veidi külmem, nii 32 kraadi ligi, aga nüüd läheb taas soojemaks. Ehk siis
aklimatiseerume hoolega ning üritame ikka vastu pidada. Vihmast tunnen suurt
puudust! Aga äkki õnnestub meil siin olles korralik tsüklon ka ära näha.
Räägitakse, et paar aastat on sellel rindel vaikne olnud, seega tõenäosus sel
aastal korraliku möllu osaliseks saada on päris suur. Elame, näeme.
Kes tahab meile kirjutada, joonistada
ja/või Eesti nänni saata, siis meie aadress on:
35 Stanley St, South Hedland,
6722 WA Australia. :)
Järgmise korrani!
