Go where you're celebrated not where you're tolerated

Esmalt head uut aastat kõigile!

Uue aasta võtsin jälle Sydneys vastu, seekord siis Kiksiga. Ilutulestikku vaatasime samas kohas, kus möödunud korralgi. Kuna sealt avanev vaade on päris hea, see on tasuta ja pole ülerahvastatud, siis otsustasingi taas selle kasuks. Näiteks parimate vaadetega kohtades kogunesid inimesed juba laupäeva õhtust saati ja ootasid siis terve pühapäev ilutulestiku algust. Et jah, mõne jaoks on see ikka erilise tähtsusega sündmus. Meie aga nii hulluks ei tahtnud minna ja liikusime linna alles kella 21ks. Sel ajal on laste ilutulestik, mida me vaatasime rongijaamas uut rongi oodates. Päris täpselt ma ei teadnud, kus see koht on, sest eelmisel korral viis meid sinna Ando [siinkohal tänud talle hea koha avastamise eest :)] ja tookord olime esimest korda õhtuses Sydney linna peal ega saanud üldse aru, kus mis on. Teadsin, mis peatuses maha peab minema ja nii me ekslema asusimegi. Tegelikult läksime kohe õiges suunas ja leidsime õige koha kiirelt üles. Juba oli seal paar seltskonda kogunenud, kuigi kell oli alles 21.30. Jalutasime edasi, käisime sama teed pidi nagu eelmisel korral ja tegime niisama aega parajaks. Umbes 23ks liikusime tagasi ja õigesti tegime, sest aia ääres, kust vaade kõige parem, oli ainult paar üksikut vaba kohta. Tuleb välja, et enam pole see nii salajane koht midagi ning aina enam inimesi on selle avastanud. Tunnike ootamist ning show võis alata. Tuleb tunnistada, et Sydney ilutulestik on ikka väga võimas. Kuna rakette lastakse ka Harbour Bridge-lt, siis see teebki kogu asja visuaalselt eriti kihvtiks. Kokku kestis vaatemäng 12 minutit ning lõppes sellega, et sild oli vikerkaarevärvides. See oli seotud nii sellega, et 2017. aastal võeti Austraalias vastu samasooliste abielu seadus kui ka sellega, et 2018. aastal tähistab Sydney Mardi Gras 40. juubelit. Nii et 3. märtsil on suurejoonelist paraadi oodata.

Kui ilutulestik oli vaadatud, suundusime rongi peale. Täpselt nagu möödnud korralgi. Rongijaamad olid paksult rahvast täis, aga õnneks meie marsruut oli teistest erinev ning saime ilusasti koju. Magasime paar tundi ja ärkasime varahommikul ülesse, et Eesti aastavahetusprogrammi vaadata. Päeval väike lõunauinak ja tavapärane rütm oligi tagasi.

Melbourne-is käisime nädal enne aastavahetust. Läksime neljapäeva õhtul ja tagasi koju jõudsime esmaspäeva hommikul. Otsustasime rongi kasuks, sest nii oli soodsaim ja aega meil ka oli. Rongisõit Sydneyst Melbourne-i kestab u 11 tundi (autoga veidi üle 9 tunni, lennukiga u 1,5 tundi). Paar tundi enne meie rongi väljumist lugesin netist, et Melbourne-i kesklinnas oli mingi hull jälle autoga inimeste sekka sõitnud. Sel hetkel hukkunuid õnneks polnud, aga raskes seisundis haavatuid küll (tänase seisuga on teada, et üks vanem mees suri saadud vigastustesse). Nii et jah, tore algus reisile. Lähenesime asjale nii, et iga päev ju selliseid asju ei juhtu, lisaks on kindlasti turvameetmed karmimad ning rohkem politseinikke tänavatel, nii et peaks turvaline olema küll. Ja nii oligi tegelikult. Reede õhtul oli tohutult palju patrulle igal pool, lisaks betoonblokid teatud kohtades, et autod jalakäijate alale ei saaks sõita.

Aga tagasi rongisõidu juurde. Nagu arvata võis, oli rong peaaegu täitsa täis.Me valisime öörongi, et oleks lootust natukenegi magada, sest 11 tundi on ikka väga pikk aeg. Sama kaua lendab Perthist Dubaisse näiteks. Õnneks saime Kiksiga mõlemad suht normaalselt magada, nii et polnudki kõige hullem. Melbourne-i sisse sõites pidime u 30 minutit ootama, sest teine rong oli meie rööbastel, ja seetõttu jõudsime kohale 8 ajal. Esimese asjana läksime turule smuutit ja kohvi ostma, seejärel kondasime linna peal ringi. Majutuse võtsime AirBnB kaudu – esimene õhtu kesklinnas, teine St Kildas. Kell 15 kohtusime korteriomanikuga, saime võtme ning panime seljakotid tuppa ära. Pärast väikest lõunauinakut jätkasime Melbourne-i avastamist. Või õigemini mina jätkasin, sest Kiks on Melbourne-is korra juba käinud. Laupäeva alustasime hommikusöögiga oma 24. korrusel asuva stuudiokorteri rõdul, kust avanes imeline vaade pargile. Pärast seda hakkasime tasapisi liikuma St Kilda poole, mis oli meie ööbimiskohast 7 km kaugusel. Panime seljakotid jälle ära ning algas St Kilda avastusretk. Rannas tegime kerge lõunasöögi sushi näol ja siis jalutasime veidi ranna äärt pidi. Kuna selleks hetkeks olid jalad juba päris väsinud, kõndisime botaanikaaeda, et veidi puhata ja raamatut lugeda. Rahvast oli seal tohutult palju, aga õnneks leidsime vaba murulapi, kuhu pikali visata. Kuna avalikus kohas on alkoholi tarvitamine lubatud, siis ongi pargid väga populaarsed ajaveetmise kohad. Kes peab piknikku, kes tähistab sünnipäeva jne.

Õhtusöögiks võtsime pitsa ja sõime seda rannas alguses liival istudes ja siis puu all, sest vihma hakkas sadama. Õnneks möödus see kiirelt, nii et märjaks ei saanudki. Varsti oli aeg St Kilda muuli peale päikeseloojangut vaatama minna. See koht on eriline seetõttu, et seal elavad väikesed pingviinid, kes õhtul pimeduse saabudes merelt tagasi koju tulevad. Nad on tõesti pisikesed – täiskasvanud pingviin on vaid 33 cm pikkune ja kaalub 1000-1500 g. Hästi jutukad on nad ka, muudkui kädistasid seal. Pingviinid pididki väga sotsiaalsed olema, aga oma osa oli sellel kisakooril ka sellel, et jaanuarini on neil paaritumisaeg. Nagu vabatahtlike juhataja ütles: „They are feeling frisky. Some babys will be made tonight“ ehk siis neil on jooksuaeg ja öösel tehakse mõned pingviinibeebid :).

Pühapäeval oli tuuline ja St Kilda rand oli lohetajaid täis. Kolme purjelaudurit nägin ka, aga tundub, et see on siin suht väljasurnud ala, sest lohetajaid on alati igal pool tunduvalt rohkem. Kõndisime St Kildast Melbourne-i ja varsti oligi oli aeg taas rongi peale minna. Tuli välja, et meiega ühes vagunis oli üksinda reisiv 103-aastane vanaproua, kes plaanis selle suhteliselt piinarikka reisi tavaklassis veeta. Mõelge ise – sellises vanuses 11 tundi rongis istuda. Teenindajad olid kuidagi tema vanuse aga teada saanud ning juhatasid ta kupeevagunisse. Väga kena neist.

Tagasisõit oli suht kohutav ja magada ei saanud peaaegu üldse.Uskumatu, kui paljud inimesed rongis norskavad. Kaks istet meist eespool istuv mees norskas põhimõtteliselt terve 11 tundi. Ja no ikka nii valjuhäälselt, et rongi tagaosas olevad inimesed vist ka kuulsid. Nii et koju jõudes tegime kiire hommikusöögi ja seejärel magama. Aga muidu oli Melbourne-is hästi tore. Täitsa mõistan, miks see linn paljudele meeldib ning elamistingimuste pärast maailma number 1 on. Seal on palju parke ja rohelust, igal pool jalgrattateed ja polnud nii ülerahvastatud kui Sydney. Ei tea miks, aga oli tunne, nagu oleks väisreisil.

Melbourne-ist tulime ära 24. detsembril, nii et jõulud veetsime rongis norskamist kuulates. Kuna Feissbuuk tuletas meelde eelnevate aastate jõule, hakkasin vaatama, et alates 2012. aastast saati olen jõulud Eestist eemal veetnud. Esmalt kaks aastat Egiptuses ja nüüd neljas aasta Austraalias. Jõulutunnet pole juba ammu kogenud. No tee, mis tahad, aga kuumuses jõule pidada tundub kuidagi nii vale. Samas jõuludest nagu eriti puudust ei tunnegi, pigem lihtsalt lumest. Aga nagu aru olen saanud, siis lumi on Eesti talvel suhteliselt haruldane nähtus :D. Lohutan end sellega, et ehk õnnestub ka sel aastal Austraalias lund näha ja lauatama minna. Kaupo saab seda juba õige varsti teha, küll mitte Austraalias vaid hoopis Euroopas, sest läheb veebruari alguses nädalaks lumelauareisile. Ta on nüüd viimasel ajal hullu moodi tööd rabanud teha, nii et puhkus kulub talle ära küll. Et siit idakaldalt Euroopasse jõuda, tuleb tal enne üle elada üks 14,5 tunnine lend ning seejärel 7 tunnine. Ei kadesta :D